reede, 3. aprill 2009

46 - Tsirkus - Ivar

Seegi pilt sai hoopis midagi muud kui esimene mõte tuli ja hulk visandeid olla tahtsid... Püüdsin nimelt joonistada hirmuäratavat klouni ja nutust pisipoissi. Siis tuli teine mõte (mis näha allpool) ja seejärel meenusid vanamoodsad jõujuurikad.

Olen seda pilti mitmeid kordi timminud, korjasin ära gradiendid, lisasin heledama alad ja siis lõpuks jätsin värvid üldse ära. Vahepeal proovisin ka arvutiga kontuuris ülakeha kallutada, aga see oleks vajanud täielikku ümberjoonistust.

Ja veel - lisapilt, mis tegelikult ju tüki parem kui too esimesena postitatu... Karufotode uurimine ja dünaamilise poosi visandamine võtsid hulgaliselt aega, kuid Pentelijoon ise sai paberile ilmselt paari minutiga. Niiviisi on see ka ainus minu blogipilt, mille kontuuri pole digitaalselt mingilgi moel korrigeeritud. Seotud on see minu enda elu ainsa tsirkuse-kogemusega kaugest kadunund minevikust, kus Eesti väikelinna kultuurimaja laval ka karusid väntsutati:

4 kommentaari:

Elina ütles ...

minu jaoks on küll pilt täitsa olemas juba. sangpommi (või mis ta on) läiked on natuke liiga kirjud, või peabki seal selline lillemuster olema? kuna tsrikuses liigub ka igasugu friike, siis esimese ropsuga tundusid kehakarvad nagu mingid sõrmed. aga ega neil tegelikult vist midagi viga pole.

Joonas ütles ...

Huvitav oli läbi nädala jälgida, kuidas pilt aegalsetl kuid kindlalt transformeerus. Pidin juba ütlema tulema, et lõpeta ära ja pane esimene variant uuesti üles, kuid nüüd seda (vihuviimast?) sepiavarianti nähes hoian suu kinni. On küll paremaks läinud tunduvalt, kui too esialgne, suisa päris stiilne :) See kiri on üllatav ja hästi sobiv taust.

Karu taust ja vari on cool. Kas see on brush või efekt?

Ivar ütles ...

Karuga olen, jah, ka ise väga rahul, seda enam, et kontuur sündis ebamugavas poosis peale ärkamist laua taha istununa ja kahest A4st koosnevat pliiatsi (seegi Pentel, 0.5 ja sinine) visandit (sest paber lõppes Pipi kombel, kuna nägu visandades polnud tagumikku plaanis) peale spontaanset brushpeni haaramist kiirelt (külma käega) kalkale puhtaks visates, seda seejuures üldse mitte plaaniga midagi skännimisväärset saavutada. Ainus asi, mis ununes, oli kerge liikumisjoon tõukeratta taga...

Tekstuur - olen lootust kaotades seesugust säbru jahtinud nagu Indiana Jones Graali, mökerdasin karu tehes alul isegi ühe väga vale svammi tindiseks, et Presingu meetodit proovida... ja siis leidsin seesuguse asja pronksiaegse Photoshopi standardfiltritest. Kas pole elu imelik!

meelis ütles ...

Ivar, karu on üks su parimaid pilte, minu jaoks kindlalt sinu top3's!! Päris hea on see Lurich'ki!!