kolmapäev, 15. aprill 2009

48 - Vana maja - Elina

Uut pilti pole veel jõudnud teha, aga postitan ühe suvel tehtud vana maja pildi.

19 kommentaari:

meelis ütles ...

igati meeleolukas pilt, Elina! Koloriit ja stilistika hästi valitud!
Teemavälise asjana kommenteerin ma ainult su inimesi, kes on siin pildil sama kanged ja puised kui su igati sobilikus keskajapildis.

Siit küsimus suurele ringile:
kas keegi siinblogijatest (või väljastpooltki) oskab öelda, millest see tuleb, et enamus eesti illustraatoreid ja kunstnikke joonistab inimesi puiselt ja kangelt nagu tegid seda keskaja oskamatud joonistajad? Miks see nii on? Halb klassikaline joonistus? (Hea erand oli meie vana hea Edgar Valter ja KUIDAS me teda armastame!!)

Hiljuti olin olude sunnil umbes nädala jagu bussisõitja (asi mida ma nautisin täiel rinnal!) ja muideks mõtisklesin just sama asja üle. Siis vaatasin inimesi seal bussis enda ümber ja uskuge - mitte ÜKSKI neist ei olnud seal ei kange ega puine! KÕIGIL oli kehahoiakus sees mingi nõtk või rütm. Isegi vanadel ja istuvatel mammidel oli kehahoiakus mingi assümeetria, rääkimata veel noortest!

Silmad lahti, sõbrad! Vaadake ja jälgige rohkem inimesi enda ümber ja analüüsige seda mida näete!Vaadelge inimeste poose ning püüdke neid võimalusel visandada ja nende liikumist tabada (asi mida umbes paar aastat ise jõudumööda harrastan ja mida kahetsen et varem pole süstemaatiliselt teinud).

Kes sellega täna ei alusta, see homme paremaks ei saa!
Sky is the limit!

(Ootaksin teie visandamise kõrvalt siiski ka mõtteid ülalküsitud teemal:)

Elina ütles ...

ma ei tea, mis on teiste puukujude põhjus, minul on see halb klassikaline joonistus ja vähene praktika. aga ükskõiksus vist ennekõike.

aga keskaja oskamatuse kohta ei julgeks mina suud väga täis võtta. nagu ka egiptuse jne "oskamatute" joonistajate kohta. ilmselt oli ajastul lihtsalt oma kindel väljakujunenud kaanon,iluideaal, mida ustavalt järgiti ja mille juured ei olnud ennekõike anatoomias. ivar, äkki mari võib selle kohta äkki midagi põnevat rääkida?

meelis ütles ...

Nii. Tegin vea nimetades keskaja joonistajaid oskamatuteks, sorry, Elina. Mõtlesin siiski oskamatust (või pigem teadmatust) meie akadeemilises mõttes millise tõid sinna uued renessanssituuled (perspektiiv, chiaroscuro jms) ja mis keskajal oli veel avastamata.

Küsin sult, Elina, nüüd vastu: mis takistab sul rohkem praktikat omandamast? Või kui mitte nüüd siis mis enne su kodust lasteaeda? (okei, küsimus oli küsitud muigel suuga ja kui soovid võid vastamata jätta:-)
Samas su lausesse vilksatanud sõna "ükskõiksus" teeb mind rahutuks. Inimene EI TOHI oma töö või selle tulemuse suhtes olla ükskõikne!! noom-noom-noom

Elina ütles ...

arvatavasti seesama ükskõiksus ongi kõige suurem süüdlane, aga noh, me tegeleme sellega:) "lasteaedadel", ajapuudusel vms ei ole üldsegi nii suurt süüd.
Rääkides veel eesti illustratsioonist, siis meie siin joonasega hoopis imestame, kust tulevad need hirmuäratavad näod. kui kompa, värvid jm on veel enam vähem ok, siis ainuüksi kaks ruutsentimeetrit tegelase nägu suudab liigagi sageli emotsionaalselt tervele pildile vee peale tõmata. sinu kommnetaar, meelis.

meelis ütles ...

hmm, su küsimus on huvitav, Elina ja olen selle üle isegi juurelnud.
Võib olla on asi (veelkord) meie kunstikoolide nõrgas akadeemilises joonistusoskuses - või, miks mitte seda nimetada isegi heas mõttes käsitööoskuseks, sest seda ju joonistusoskus KA on, lisaks muule.
Akadeemilist joonistusoskust vähemalt Tallinna Kunstiülikool minu teada ei anna ja see on kurb, sest puuduvad A) kas pädevad õpetajad kes ise asja ei valda või B)kui oskajaid õpetajaid ka oleks siis sellealane suunitlus puudub ja leitakse et akadeemiline joonistus on ajast ja arust mis stalinistliku sotsrealismiga 50ndate lõpus kõige kaduva teed pidi minema. Ma loodan, et Tartus on olukord parem ja selle kohta oskate teie, tartlased, rohkem kosta.

Võib olla on ka veel üks põhjus: kartus, et tavamõistes ilusat ja meeldivat nägu peetakse joonistuses kommertsiks mis rahvale meeldib ja sõna KOMMERTS - nii palju kui mina aru saan - kardetakse kunstiringkondades nagu katku keskajal. (Kuhu sellise mõttekäigu juured ulatuvad ja kust alguse saavad jäägu lähikunstiajaloolaste ja sotsioloogide või kelle iganes uurida, mina õnneks seda seisukohta ei jaga:)

Kardan siiski, et enne see koledanäo- ja kangefiguuritendents meie illustratsiooninduses ei lõpe kui ei kasvatata korralikku plejaadi HEAD joonistusõpet saanud noori.. Kes neid aga õpetama peaks kui pole õpetajaid seda ma ei tea, ilmselt tuleks need kõik kuskilt kesk Euroopast või mujalt sisse tuua.

aare ütles ...

Käsitööoskust EKA-s ei hinnata. Pahimal juhul rikub akadeemiline joonistamine ära vähimagi omapärasuse/isikupära - see on üks argument, miks seda alahinnatakse. Vanasti tegid 10 õpilast aktijoonistamisel 10 identset pilti, mis erinesid ainult rakursi poolest. Paberit hõõruti 40 tundi jne. Joonistamine joonistamiseks, aga minu arust oli EKA-s inimese anatoomia õpetamine naeruväärne. See peaks olema see vundament millele ehitada.

Mari ütles ...

keegi just rääkis mulle mingist 50. eluaastates mongoollasest, kes on saabunud Tallinna, et EKAs akadeemiliselt joonistama/maalima õppida. ma pakun, et akadeemiline joonistamine EKA õppekavades läks kõige kaduva teed samal põhjusel mis kunstiteadlastele ladina keele õpetamine: rahvusvahelised akrediteerijad pidasid seda vanamoodsaks ja mõttetuks.

kaanoni osas on Elinal õigus.

meelis ütles ...

Mari, palju õnne siis tollele mongoollasele kui ta nelja aasta pärast EKA lõpetatuna avastab, et ta endiselt joonistada ei oska ja et lähi-naabermaadest oleks õppimine odavam ja kindlasti ka mõttekam olnud :-P (samas ma ei väida et tema siinkulutatud aeg päris tühja oleks jooksnud, ainult akadeemiline pool jääb kindlasti nõrgukeseks:)

Aare, mul jäi sinu seisukoht ja mõte sellest 10-ne õpilase 40 tundi hõõrutud aga teostuslikult sarnasest pildist segaseks, kas sa teed seda maha või pooldad seda?
Ilmselt ma eksin aga üks asi mis minu arust noorte kunstitudengite (ja ilmselt ka nende õpetajate) mõtemallis on valesti on see, et igatsorti analüüsimist ja vaatlemist nõudvasse ülesandesse suhtutakse kui igavasse formaalsusesse ja üritatakse iga hinna eest kohe kUNSTI (väikese tähega) tegema hakata.. VALE!! Joonistusoskus on eeskätt OSKUS VAADATA ja NÄHA ning algab mitte käest vaid KAHE KÕRVA VAHELT, ehk peast... Minupärast kulugu kasvõi 140 tundi ühe akti peale kui selle ponnistusega nägemis- ja arusaamisoskus vormist, ruumist ja anatoomiast kaasneb! Mina isiklikult ei tea ühtegi kindlamat ja paremat moodust joonistama õppimiseks ja vormitunnetuse saavutamiseks kui pidev vaatlus ja pikemaajalisem analüüsiv natuurist joonistamine (jällegi, mitte seda segamini ajada KUNSTI tegemisega, see järgneb hiljem:) Kui kellelgi on mõni parem retsept, palun andke teada, kindlasti prooviksin järele:-)

Veel: noored joonistajad millegipärast üritavad KOHE hakata joonistama nagu Picasso ning unustavad seejuures tõiga, et Picasso oli juba 14-aastaselt superhea joonistaja ja imelaps. Olen näinud Picasso väga noorest peast tehtud joonistusi kipskujudest ning neid kõrvutatuna samast rakursist võetud fotodega neist kujudest: vennal oli ülitäpne silm ja käsi, tema joonistused olid tehtud fotorealistliku täpsusega ning erinevus kipsmodellist oli imeväike - ja seda nagu öeldud tehtuna kõik väga varases nooruses!
(Selge see, et kui joonistamine selge hakkas tema rahutu hing otsima teisi "vabamaid" väljendusviise). Ehk siis: akadeemiline joonistusoskus ON alus ja vundament, (meeldib see meile või mitte), millele üles ehitada kogu ülejäänud looming, mingu see siis hiljem mis suunda tahes. Seda tõestavad kõik suured ja isikupärased kunstnikud oma loominguga...

Aleksander Rostov ütles ...

Joonistusoskus ei kuulu kunstihariduse juurde. EKA võib samahästi kogu oma maali ja joonistamise kursused lõpetada, nad on sellisel kujul ainult kasutu aja ja ruumi raiskamine. Kui kunstnik leiab, et tema kontseptsioon vajab maalimist või joonistamist leiab ta endale käsitöölise.

Meelis, kas sul on neid Picasso noorepõlve pilte kusagil? Ma nagu mäletan ka kusagil nende nägemist aga jäi pigem sellie nigel mulje, et "Picasso oskas realistlikult! Õpi sa ka enne oma kunsti tegemist realistlikult joonistama, see õigustab sinu kunsti! (ja meie kooli olemasolu)" on selline välja mõeldud reklaamloosung millega loodetakse noori joonistama panna ja õigustatakse kodanlastele modernismi röögatusi.

meelis ütles ...

Kinnas, neid Picasso joonistusi ja võrdlusfotosid mäletan kunagi aastate eest ühest kunstiraamatust ja kahjuks täpset allikat sulle anda ei oska. Küll aga leidsin kiiruga netist ühe ta stuudiumi, mis daatumeid vaadates ONGI tehtud 14 aastaselt ja veenab mind, et mu vana mälu mind ikkagi ei peta:

http://media.photobucket.com/image/picasso%20drawings/Madame1to66/Picasso1.jpg

(ja okei, epiteet "nihilist" sobib sulle küll. Kui nii sa tahad siis nii sind sõbralikult ka kutsun :-))

aare ütles ...

Picassost: Paar aastat tagasi Barcelona Picasso muuseumit külastades olin ma üllatunud kui keskpärane noor Picasso tegelikult oli just selles akadeeilises osas. Oskas muidugi 100% (ta isa oli joonistusõpetaja), aga so what... õnneks leidis ta uued väljendusviisid. Kunstiajalugu oleks palju igavam ilma nendeta.
Ma olen sellel akadeemilise joonistusoskuse teemal palju rääkinud Repini kooli kasvandikuga. Selle akadeemilisusega võib ennast "kasti" joonistada, nii et enam siirale eneseväljendusele ja tõlgendusele ei ole enam kohta. Olen osaliselt sellega nõus. Kahjuks see on tõesti see argument miks joonistamist ei võeta enam nii tõsiselt.
Kipskujud on distsiplineerivad harjutusvahendd, mis samas muudavad silma ja meele laisaks.

Elina tööde puhul on võluv teatud naivistlik lähenemine teemadele. Horisondi, perspektiivi ja anatoomia "vead" lisavad töö mõju. OK, selle poisi põlved võiksid olla samal kõrgusel.

meelis ütles ...

Aare, ma arvan, et kes tänu sellele akadeemilisusele end "kasti joonistavad" nagu sa väljendud, oleks seal "kastis" ka ilma akadeemilisuseta ja oleksid keskpärased ka siis kui nad head kunstiõpet ei saaks. Küsimus on ikkagi isiksuses ja tema avatuses.
Võin paralleeli tuua oma professioonist: olen näinud animaatoreid, kes valdavad joonistust ja animatsiooniprintsiipe sajaprotsendiliselt - nende ekraanilooming on tehniliselt laitmatu aga ometi emotsionaalselt külm ja elutu ning säde puudub. Tehniline oskus on siiski vaid abivahend, millele oma looming rajada. HING töös on oluline - ja lihtsam seda töösse panna on siis kui sa tehnikat valdad, kõik muu on teisejärguline.

aare ütles ...

Võib ka nii olla. Aga kui tõmmata paralleele muusikaga. Kui kõik rokkmuusikud oleksid klassikalise haridusega, oskaksid täiuslikult klaverit mängida ja peaksid viisi, kas meil oleks Sonic Youthi või Sex Pistolsit, Doorsi ja muid bände?
Klassikalist joonistamist võib ka võtta lihtsalt kui üht viis näha maailma, aga mitte ainukest. See muidugi ei muuda seda, et selle õpetamine on jäänud unarusse. Loodetavasti nii ei juhtu Muusikaakadeemia vastavate põhjapanevate harjutustega.

Elina ütles ...

nii armas, et minu maja pilt tekitas nii elava keskustelu elementaarse joonistusoskuse hädavajalikkusest:)

aga mida eesti kunstis arvatakse joonistusoskusest, seda võib vist väga ilmekalt näha kumu moodsa kunsti korrusel.

meelis ütles ...

Aare, kardan et paralleeli tõmbamine kujutava kunsti ja muusika vahele pole päris hea: esimene on visuaalne, ruumis eksisteeriv ja nö käega katsutav, teine on helide võnked ajas, millel on algus, kekspaik ja lõpp. Ka on nende väljendusvahendid tiba erinevad, üks erutab nägemis-, teine kuulmismeelt. (Plus muusika on abstraktne ja selle interpreteerimine sõltub paljuski kuulajast).

Su ülalnimetatud bändide muusikute kohta ei oska ma midagi tarka öelda, kuna mu teadmised ses vallas on pea olematud. Küll aga usun, et ega nemadki oma muusikat päris tühjale kohale rajanud ning kindlasti oli neilgi - kui just mitte akadeemilist muusikalist haridust - siis vähemalt iidoleid, keda nad õppimisstaadiumis jäljendada püüdsid.
Aga veelkord - muusika ja kujutava kunsti vahele paralleelide tõmbamine pole päris õige minu arust, võimalik et ka eksin.

Elina ütles ...

minu meelest see paralleel on täitsa omal kohal. muusika võib olla samasugune "matemaatika" oma reeglite ja "kuldlõigetega". mõnel muusikul on selle valdamine igapäevaelus hädavajalik, teine vallutab maailma kolme duuri ja viisipidamatusega. Kui palju kellelegi südamete võitmiseks/mõistmiseks vaja on, eksole. ja nii andeka kunsti kui muusika puhul oleks tore kui nad oleksid enamat kui ainult silma või kõrvailu. aga sellised kõrged sihid vist pole päris meie blogi eesmärk, siin võiks endale "lihtlabasaseid" käsitöölise eesmärke võtta küll.

ja meelis, kus planeedil sa ometi elanud oled, et sellistest bändidest tuhkagi ei tea?

meelis ütles ...

HAHA, Elina, olen kogu oma teadliku elu elanud planeedil Maa ja nagu näen väänad sa mu sõnu. Ma ei öelnud, et ma neist bändidest midagi ei tea, ütlesin et ei tea midagi nende bändide MUUSIKUTEST (mitte muusikast:)
C'mon baby Elina! You are lightn'ing my fire!!!
Miks ma ennist ütlesin, et ma neid kahte ei võrdleks, on see, et üks toimib rohkem abstraktsel ja teine mitteabstraktsel tasandil. Proovi sa näiteks muusikas öelda selline lause: "tinahalli taeva taustal tormivahusel merel hulpis tilluke punane kalapaat", ja palun ütle seda muusikas nii, et see oleks arusaadav absoluutselt KÕIGILE, kes seda kuulavad.Jah, seda MEELEOLU võid sa edasi anda kui oled osav - ning kui teadvustad enne kuulajat, millest su programmiline muusikalpala räägib nõustuvad kõik kuulajad et see emotsioon on olemas. Samas kui pildis saavad sellest aru KÕIK, kui oled piisavalt osav seda kõike jäädvustama. Ma ei ütle, et üks on parem kui teine, vastupidi - kas polnud need vist romantikud (või oli see veel varem?) kes pidasid muusikat kujutavast kunstist kõrgemaks just seetõttu, et see on abstraktne ja järelikult mõjub ainult meie MEELTELE ja EMOTSIOONIDELE, mitte niivõrd mõistusele...

Joonas ütles ...

Vaatan, et ma polegi teemas sõna võtnud, kuigi aktiivselt lugenud ja kaasa mõelnud.

Kolenägudest - ma arvan, või pigem olen kindel, et need, kes neid teevad, pole lihtsalt paremaks võimelised. Need näited, mida Elina ja ma ise silmas pean, karjuvad lausa süüdimatutest-tahtmatutest ebakõladest. Nägude "möödajoonistamise" võib minu arvates kirjutada suuremalt jaolt eeskujude puudumise ja stiliseerimisoskuse puudumise alla. Inetu võrdlus, kuid kui pereliikmed paarituvad, siis... Sumbunud kunstiõhkkond, ühesõnaga. Käest ära läheb asi just siis, kui harju keskmine illustraator läheb "semirealismi" kallale (kui siin Meelise sobivat väljendit kasutada). Samas, kui on vaja joonistada tõsiseid/ilma emotsioonideta/täiskasvanud inimesi, siis pole sama kunstniku puhul mõnikord hullu midagi. See on võibolla meelevaldne üldistus, kuid hea joonistusoskus ei tähenda, et stiil automaatselt seal taga oleks - ja ka vastupidi. Aimata võib aga, et parim kombinatsioon tekib ikkagi mõlema komponendi koostöös.

Selle asja koha pealt, et kas muusika ja kujutav kunst on võrreldav, et julgeks eriti suud täis võttagi. Olen küll mõnel hetkel kade olnud, et muusikul on hulga otsesem ligipääs inimese emotsioonideni. Mõni isik aga suudab muusikast (kujutlus)pilte välja võluda ja teine pildist (kujutletavat)muusikat. See meelte koostöö on võibolla isegi harjutatav ja kasulik, kui meenutada üht hiljuti workshopis läbitud katset toidu (jäätis) degusteerimise ja sellest tekkiva visuaalse kujutluspildi loomisega... Olen ka kuulnud, et mõned muusikud tegelevad komponeerimisprobleemide puhul kujutava kunstiga, püüdes sama asja visuaaliseerida (kuigi nad sellest tehniliselt midagi eriti ei tea ega oska). Lihtsalt selleks, et samale probleemile teise nurga alt lähendeda - ja see aitab. Sama võiks kehtida, ma kujutan ette, ka vastupidi... Ootamatud lahendused, geniaalsed ideesähvatused ja surematu looming nõnda vist nõnda igalt poolt ideemaailmast asju keskpõrandale kokku kraapides sünnibki.

meelis ütles ...

Joonas, võtsid selle kõik siin nii ilusasti ja lihtsalt kokku, et häämeelega kirjutaks su jutule ka oma nime alla!
Viimane asi veel, enne kui ka ise sellele pikale arutelule siin punkti panen: neid nn eesti kolenägusid vaadates olen märganud, et tihtipeale on seal detailid isegi päris võluvad, a'la silmad on huvitava disainiga ja ninal-suul pole viga - samas kui kokku need ei kõla... Umbes nagu muusikas üks ilus akord või kolmkõla ei pruugi alati kokku sobida ilusa teisega, vaja on ka suuremat terviku-, stiili- ja kompositsioonitunnet. (Nii, ja nüüd sai ka Elina siin oma paljusoovitud paralleeli muusikaga! Hurraa- kõik on rõõmsad!!:)