esmaspäev, 27. aprill 2009

48 - vana maja - kinnas


Tüütu. Värvid läksid nürilt ja perspektiivi vedamine kõijkale väsitas ära ja ikka tulid need aknad imelikult. Sure ära kui vastik see perspektiiv on, oli nüüd vaja seda avastada?
Tahtsin natukene ägedamat asja teha, kavas oli sinna majale vanadust külge pookida igaste vidinatega aga ei jaksanud enam ja andsin alla.
Seda hambad ristis perspektiiviga müramist tuleb veel.

4 kommentaari:

meelis ütles ...

Kinnas, olen tähele pannud, et põed oma piltide pärast rohkem kui asi väärt. Loomulikult peab iga looja olema parimast tulemusest huvitatud, muidu poleks edasiminekut, samas pole üks vähemõnnestunud pilt veel maailmalõpp. Nii, ja sõna ebaõnnestunud selle pildi puhul kohe kindlasti kasutada ei saaks, otse vastupidi: taaskord SUPER valgus ja meeleolu!
(Ööpimedust ja neid värvinüansse seal tabada, usun, on vist sama raske kui maalida valget lund; nii nagu üks ei ole must ei ole teine lihtsalt valge). Ja ei ole sel perspektiivil siin ka häda midagi; kuna sa ise sellele tähelepanu pöörasid siis 2 tagumist aknarida on ehk pisut laiad, samas pole me ju siin joonestajad ega arhitektid!!
Emotsioonidele mõjub see pilt igatahes positiivselt!

Ainuke märkus: ma pole kindel selles tasakaalustamata kompositsioonis: selles, et pildi vasak serv on valgustatud ja detailiderohke aga paremal tumedal ja suhteliselt tühjal ei balanseeri seda mitte miski, ei vaevumärgatav linnakuma taamal ega isegi mõni tibatilluke helendav jaaniuss. (Samas on see kõik ka suuresti maitse asi. Need balansseerimata asjad on üldse keerulised, mõnikord toimivad maeitea mis ime läbi, mõnikord mitte. Siin see mind pisut häirib, umbes nagu seinal viltu olev pilt mille tahaks kohe sirgeks ajada:)
Aga muidu, veelkord: ära põe ja lase edasi, me teame küll, et sa oskad!!

Aleksander Rostov ütles ...

Oih, kui see tundus sellise ennasthaletseva halana siis see polnud tegelikult nii mõeldud. Rohkem õlakehitus ja kortsus kulm.
Värvidega nii, et tegemise ajal ma olin 'djoodi kombel võtnud selle laterna valguse hästi oranži mis tähendas, et kõik nägi väga magus ja lasteraamat välja. Naiivne rumal värv, sure ära loll värv. Lõpus tulin mõistusele ja lasin ta kähku desaturatoriga üle. Aga see on põhimõtteliselt petmine, õpingute jaoks mitte eriti lahe asi mida teha.
Noh, järgmine kord olen targem ja oskan kohe õigemaid värve valida.

Kompositsiooniga ma lootsin teha umbes sellist nippi, et seal vasakul on see valguse kontsentraat nagu tinaraskus ja paremale jääb hiiglama hunnik tumedat massi. Ei läinud päris hästi läbi. Tundub, et see idee vajaks kõvasti rohkem haigutavat öötaevast sinna paremale.

Perspektiivi ekstreemsus on teinud sellise lolli efekti, et see lamp tegelikult on ca kolme korruselise maja kõrgune ja need põõsad seal all on inimese kõrgused. Silmale aga tundub hoopis, et lamp on kohe pea kohal ja põõsad vööni.

Ivar ütles ...

Päris ilus. Kuigi parempoolne detailivabadus väga ei häirigi, siis ehk oleks võinud seal mingeid uduviirge olla... ja ehk siis ka taevas tähti rohkem näha kui valgustatud poolel.

Muidu aga on tunne, et tagantpoolt läheneb läbi öö majale mingisugune jaapani radioaktiiv-orgaaniline kombitsatega hiigeleluvorm... Või äkki lähenebki?

Ja muidugi on mul hea meel, et su pildi nimes ka too teine "p" täht olemas on!
:-)

Elina ütles ...

:D mida ivar kõike ka tähele ei pane.
üldiselt ma olen väga tänulik, kinnas, et sa oma selle "koleda" töö kõigi nendede laternate, kombitsate ja kompaga jne ikka üles riputasid.
ja see pole mitte kahjurõõm vms vaid pigem lohutav on teada, et ka sinul on omad hambad ristis müramised. tekkis juba tunne, et mõnel neid nagu ei eksisteerigi...