teisipäev, 15. märts 2011

122 - Öökull - Elina


Viimase koosjoonistamise käigus valminud öökull. Värvitud PS-s.

Meelise pisike täiendus:

Reeglina on sinu pildid päris lahedad, Elina, samas on seal stilistikas minu jaoks alati pisuke annus - ära pahanda - amatörismi. Kui neis oleks naivismi, oleks asi teine, see oleks ehk isegi stiilne.. Arvan, et asi on sinu puhul lõpuni minematuses, või - ütleme - poolele teele jäämises.

Me ütleme oma professioonis selle kohta "down the middle", st kõik on kuidagi keskpärane või poolik või kõik võimalused lõpuni proovimata. Ära ole keskpärane, ole eriline!!

Ka siin pildis on kõvasti potentsiaali ja head energiat, samas näib mulle, Elina, et sa pole suutnud seda täielikult realiseerida. Tegin kiiruga ühe võimaliku variatsiooni kuidas asja paremuse poole pushida, ehk on pisut abi ;)
Küsimus on niisiis vaid suurtes sheipides, eks? Värv on peale pandud vaid selleks et sheibid paremini välja tuleksid



Ivari suht' kiire ja läbimõtlematu öine pooles-vinnas-remix (mis jäi ka mu viimaseks pildiks enne kõvakettacrashi, mis viis endaga ka selle pildi digioriginaali):

3 kommentaari:

irve ütles ...

Mul on uus taustapilt. Täiesti uskumatult sümpaatne joonistus.

Ivar ütles ...

Ok, ma nüüd siis targutan natuke.

Ma olen muidu õudne šeibifänn ja aina suuremaks muutun. Kui ma nii mõndagi oma tuima blogipilti juhtun vaatama, eriti noid vanemaid, kus ajadistants juba pikem, siis tahaks võtta ja asja üle joonistada. Ja kahtlemata läheks pilt paremaks - harjutamine, nagu nüüdseks veendunud olen, tõepoolest tõstab taset. Asi ikkagi tõesti selles, et kõik hakkab peale nendest pildi tekkimise kõige esimestest joonest ja kui need pole paigas, siis pole mõtet punnitada, kõik järgnev enam lihtsalt ei aita.

Siin on aga mõningad vastuolud ja ma ei tea, kas peaks just siin kommentaarides neid lahkama asuma... aga tegelikult on ju nagu kaks meetodit joonistamiseks. Kui igasugu netis nähtavaid avalikus ruumis joonistavate kunstnike visandeid vaadata, siis minu meelest mingit erilist visandit või kompat ette ei tehta. Selleks pole eriti aega ja ka kirjapulk näpu vahel on mingi marker või muu tõsisema joone tegemise relv. Hakataksegi siis lihtsalt kusagilt otsast joont paberile vedama ja kui silmamõõt olemas, tekibki kokku pilt, olgu siis tänavavaade või mõni inimene.
Teine variant on rohkem selline omaette nikerdamise variant, kus pilt vist algab rohkem sisust kui sellest, mis just silme ees paistab. (Kuigi puudutab ka modellipilte.) Ühesõnaga - kõik need aktsioonijooned, sheibid, karkassid jne jne. Selline konstrueerimine ja interpreteerimine siis rohkem. Karikatuuride, animatsiooni ja üldse sellise utreerituma illustratsiooni puhul on kõik see väga oluline. Nüüd tekibki küss - kas KÕIK pildid tegelikult vajavad alati seda "aktsiooni"? Või võib ka sellega minna liiale ja teha asja liiga "ameerikaks"?

Ma ise enda puhul eelistan kindlasti just sheibipõhise joonistamise õppimist ja arendamist. Ja see ei ole ainult joonistamine - ka skulptuuris on siluett vaat et tähtsaim asi üldse, kusjuures siis juba ükskõik, kust suunast vaadata.

Aga on ka see teine ja intuitiivsem variant. Minu kogemuse kohaselt on just naised seda teist tüüpi joonistajad, kes lihtsalt joonistavad, ilma, et enne mingeid proportsioone või kompasid ette teeks.

Selle Elina öökullipildiga on sama asi ja dilemma. Ühest küljest kui ma seda ja Meelise remixi vaatan, siis tahaks sellest ka oma variandi teha (ehk teengi?) ja asja veelgi utreerida, juba suure kulli kulmude asendit näiteks. Samas aga, tee mis tahad, kahest variandist meeldib mulle Elina versioon ikkagi rohkem.

Huvitav on ka vaadata sama vahendi - Penteli Brushpeni - joone erinevusi. Kui Joonas teeb sellega kiireid, "sähvivaid" ja pikki nurgelisi jooni, siis mina tõmban enda jooned aeglaselt, võimalikult sujuvalt, kaarjalt, umbes nagu teeksin aasialikku kalligraafiat. Prillid eest ja lühinägelik nina peaaegu vastu paberit. Vahel seejuures pidevalt survet ja joone jämedust muutes, näiteks mingit karvast kampsunit kujutades. Elina on kusagil seal vahepeal.

Ma tegelikult tahaksingi siin öökullipildi kontuuris näha ka natuke kindlamat ja dünaamilisemat joont, sellist, kus pikk kontuur on tõmmatud ühe joonena, varieerides joone jämedust vastavalt vajadusele. Mul tegelikult ongi tunne, et need pliiatsisheibid ja vormid on just üle kontuurides veidi ebamäärasemaks muutunud. Ma olen üsna kindel, et pliiatsis oli asi konkreetsem.

Huvitav, kas mõnel koosjoonistamisel oleks võimalik kõigil ühte ja sama visandit oma käega üle kontuurida? Tulemus võiks olla huvitav.

Ahh, mis ma siin seletan, parem proovin ehk isegi sama kompat joonistada. A igatahes - Meelis, sa jäid ju ka oma öökullidega kusagile poole peale, nagu ilmselt ka ise nüüdseks arvad... :-) Kui ikka Tex Avery, siis emotsioonipedaal põhja!
:-)

meelis ütles ...

Ei põlnd su jutt targutamine ühti, Ivar. Päris asjaliku jutu mõõdu andis välja, kus ka omajagu mõtet ja arutlust sees oli.

Mu kiire Elina joonise ülerammimine polnud mõeldud mitte oma veriooni tegemisena pildist vaid pigem SAMADE sheipide ületimmimisena.
Disainerite ja joonistajate kõnepruugis on olemas väljend "lazy lines": kõik jooned on justnagu paigas ja olemas aga samas tehtud jube igavalt ja võrdse tuimusega ja ka vormi mitte eriti palju kirjeldavatena. (Nende uniste joonte vastu ma oma "donkihhote" võitlemist siin vaikselt alustasingi.)
AGA - et joon kirjeldab ja väljendab eeskätt VORMI, siis tasub alustada just VORMIDE otsimisest.

Mis puudutab su probleemi sheip versus 3-mõõtmeline vorm, Ivar, siis pean tunnistama, et ma ka ise pendeldan pidevalt nende kahe vahel, oskamata leida veel päris kuldset keskteed. Kuna ma alustasin oma joonistusõpinguid siiski VORMI joonistamisest (ja sheip ning disain tulid märksa hiljem mu teadlikku joonistamisse ja kõnepruuki), siis on tihtipeale vanadest harjumustest raske vabaneda ja end ümber switchida. Viimasel ajal olen aga üha rohkem jõudnud arusaamale, et SHEIBIST alustades on tee rahuldavale resultaadile siiski märksa kindlam: sheibile vormi sisse ajada on kergem kui vormijoonisele sheipi leida, vähemalt minu jaoks. Samas 3-mõõtmelist vormijoonistust tundmata laguneb pilt koost.

(Niipalju siis minu targutustest:-)