Mul oli juba pikalt plaan vahelduseks midagi värvilist ka päris paberile tekitada, kasutades selleks kevadel ostetud kuut eri tooni Talensi Ecoline'i vedelaid akvarellvärve. Nendega peaks nimelt saama korralikul paberil väga ühtlase ja särava tooni. (Värvid pole nimelt mitte tuubides, vaid nad on tõepoolest vedelad, nagu tindid. Ja klaaspottides.)
Kokku läks see paariõhtune katsetamine pikemaks kui plaanitud, tekkis mittu pilti, üks hullem kui teine. Vihiku-visand kukkus päris hea välja, lisasin otse sodivihikusse (värvide puhtusest hoolimata) ka veidi akvarelli ning sinna otsa värvipliiatseid. Allolev pilt ongi too visand, ilma igasuguse digitöötluseta:
Seejärel proovisin seda kramplikult akvarellipaberile treissida, kasutades akent ja äärmiselt ebamugavat poosi. Tulemuseks tuim ja kõiksugu kaldumiste-nihkumiste abil ebadünaamiliseks muutunud pilt, mida tuim joon veelgi võimendas. Ainus kasu asjast oli see, et sain tõepoolest värve katsetada. Ja need värvid mulle MEELDIVAD!
(Sama pildi jämedama kontuuriga alternatiivne variant)
Aga nii puiseks ei saanud see ju lõppude lõpuks jääda. Kas ma tõepoolest ei suuda akvarellipaberile joonistada? Ok, proovin veel. Treissisin siis uuele paberile lihtsalt tibi peamised proportsioonid ja joonistasin pildi vaba käega ja varasemaid versioone uurimata uuesti. Väga abiks oli ka äsjane avastus, et uued Penteli punased 0,5 mm pliiatsisöed on täiesti kustutatavad. Ja nii tekkiski paberile see pilt, mille värvitud variant ripub postituse alguses:
Sama pilt ka digitaalselt värvituna:
Kokkuvõttes: huvitav kogemus, olen jälle targem.
esmaspäev, 29. juuni 2009
55 - Triibulised sokid III - Ivar
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
toredad eksperimendikesed, Ivar, ja hää kaeda et viitsid ühe teemaga ikka edasi ja edasi jännata. Visand all on parem nagu ta alati kipub olema ja seda siin peamiselt kahel põhjusel:
1: rufis on tüdruku poosil vaevumärgatav kalle vasakule mis lisab dünaamikat ja näib balansseeritum;
2: ruff pliiatsijoon on alati põnevam ja rohkem "elus" kui slikk ja puhas, viimast annab elavdada vaid joone paksusega mängides (Artur Guptill raamatus "Rendering in Pen and Ink" ütleb selle kohta päris tabavalt The accentuated line:-)
Vaata kuidas puhtaksjoonistatud pildil tüdruku pea ja õlad tunduvad palju igavamad, ja seda kõike tänu paralleelsesele ja horisontaalsusele: mingi tilt õlgadesse ja ka vastassuunas pea liikumisse tulnuks vist sellises versioonis kasuks.
Ma olen jumala nõus, et visandi joon on palju mõnusam ja teise oma vastik ja steriilne. Eks ma sellepärast tolle visandi postitasingi. Väga hästi on näha, kuidas spontaansed vormid, nurgad ja proportsioonid on hoopis paremad. Aga, jah, ma tahtsin proovida värvipindu, eks siis ilmselt sain nüüd proovitud.
Seal on ka puhtalt selline asi, et akvarellipaber on visandamiseks kehv aluspind, mina näiteks ei suudagi sellel pliiatsiga midagi spontaanset teha. Ainus variant on midagi paika "treissida". Seekordne ei tulnud kõige parem, üks põhjusi on lisaks eelnevale ja patoloogilisele valge paberi kartusele ka valguslaua puudumine.
Tänud selle epopöa kirjelduse eest. Ise ma ei viitsi nii pikalt kunagi ühegi blogipildiga jännata, veel vähem seda kirja panna. Kuid oma A3 joonistuskausta vaadates, kuhu on pea kõik blogipildid soditud, tuli mõte, et peaks kunagi tegema eraldi posti nimega "varjatud blogieskiisid" vms :)
Aga pildist - see viimane digitaalsete värvidega variant on thumbnailina kõige parem neist, kuid avades ja võrreldes pärisvärvidega, siis saavad viimased muidugi nö käsitööpunktid.
Jalad on siiski läinud pisut liialt sültjaks, võrreldes jällegi eskiisiga, kus teravnurki ja kindla suunaga jooni on rohkem ja neiu püsib tänu neile kindlalt maas.
Kui vahepealse peene joonega tehtud pildi kõrval sketchi poleks, siis meeldiks see mulle ka oma uudsuselt. Tegelikult vist meeldibki...
Pea ja nägu on kõigil variantidel head.
Postita kommentaar