Sorgeldasin visandeid silmanurgast hilisõhtust telekat vaadates, joonistasin varasel hommikul punase pliiatsiga puhtaks, siis veerandmillimeetrise musta joonega üle ning lõpuks arvutis kontuuri pidevaks ja pinnad mustaks. Ei saanudki vist kõige hullem.
Tegelikult, et asi veel stiilsem saanuks, oleks pidanud veel veidi detaile lisama - et ka hundi mõlemad küünarnukid ja kõrvatipud oleks raamiga ühenduses. (Samas, katsetasin ja suurem parempoolne käsi ajas tegelase ja pildi natuke liialt taskaalu. Karta võib, et sama juhtuks ka siis kui taevasse veel üks pilv lisada. Seega - jääb nii.)
Kui keegi võtab kätte ja selle vineerist välja saeb või vitraažiks vormistab, näidaku mulle ka!
:-)
Boonuseks veel pisike humoorikas "kolme-sekundi" photoshopi-intarsia:
kolmapäev, 14. aprill 2010
89 - Muinasjutu-siluett - Ivar
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Mulle meeldib hunt väga ja ka dekoratiivne loodus.
Punamütsikese osas ma soovitaks paari asja. Mulle tundub, et tema poos on ebaselgem ja kogu nurk liiga "crowded", eriti selle nurgelise (ja seega silmatorkava) allkirja ja kirju lehedekoratsiooniga. Kuna p-mütsike on väiksem osaline, siis võiks tema ümbrus ja ka ta ise selgem olla. Näiteks müts selgemini välja joonistatud, juuksed eraldatud rohkem. Üks käsi on ebaloomulikult seljast välja kasvamas ilmselt tahtlikult, kuid ma mõtleks, kas seda ei saaks kuhugi ette tuua selle paela asemele. Siis midagi käes hoidmas või... hundi nina puudutamas? Shampusepudel tundub esmapilgul viiulina. Kompa mõttes tundub ka hunt teda pisut liiga nurka surunud olevat, erti tagasisurutud pea. Pea võiks minu arvates üldse ümaram olla. Annaks nooruslikkust ja hundiga kontrastset nunnulikkust juurde.
Aga ma seepärast nii pikalt heietan, et mulle muidu väga meeldib ja tahaks näha veel paremat versiooni - oleks kindlasti üks mu blogilemmikuid :)
Ise vaatasin juba pool päeva hiljem, et nina on näos suti kõrgel... Aga eks ma tulevikus vaatan, kui juhtub, et sorgeldan tiba dünaamilisema Punamütsikese mõnele panerinurgale, siis asendus käiks kergelt. Ma tahaks teda veel utreeritumalt end kahtlustavalt tagasi kallutama, emotsiooni on vähevõitu.
Lõbus dekoratiivne asjake, Ivar, aga minu maitse jaoks on kõik pisut liiga ühtlaselt võrdne ja kirju ning nõnda jääb pildis DOMINANTI vajaka; midagi, mida silm esimesena haaraks ja mis pildi tervikut tugevasti koos hoiaks. Jutt käib niisiis kontrastist nii tegelaskujude suuruse osas (kus üks pole justkui eriti suur ega teine ka eriti väike) ning kindlasti ka vormidetailide osas, kus kõik voogleb ja liigub aga pole ühtegi konkreetset sirget, mis seda kõike balansseeriks.
Aga nagu öeldud: puhtalt maitse asi, sest pilt iseenesest kobe!!
Postita kommentaar