Cipollino on hakkaja agulipoiss, kes seisab vankumatult rõhujate vastu ja töölisklassi õiguste eest, sõbrustades veidi ehk sensuaalse ja kultuurihuvilise aristrokraadivõsuga.
Kuna Cipollinol on pea asemel sibul, siis võib arvata, et ta on pärit mingist lasteraamatust. Nii ongi, ta on itaalia punakirjaniku Gianni Rodari lasteraamatu "Cipollino seiklused" peategelane. Seal raamatus olid veel ka Kirsike, senjoor Tomat, seitsme ja poole jalaga ämblik ning suur hulk kõiksugu kõndivaid puu- ja juurvilju.
Nädalateemat kirjutades uurisin veidi netti ja avastasin õudusega, et selle raamatu uuemale väljaandele on kaane joonistanud [tsenseeritud isiklik halvustav arvamusavaldus] Henno Käo. Õnneks lugesin mina seda juttu raamatust, mis oli ikka raamatu moodi (1975. aasta sinise kaanega väljalase). Ja ega veelgi vanem, aastast 1960 pärit kujundus ka paha pole. See on ikka hirmus, kuidas varakapitalismi koledad raamatud võivad vanu häid asju ära rappida.
Pildipäev - teisipäev, 3. august. Jah, üks nädal jäi nagu märkamatult vahele, aga seoses suvise ajusurma-hooajaga pole see ka kokkuvõttes ilmselt paha. Lisaks läheneb tegelikult VÄGA ümmargune teemanumber ja selle tahaks tegelikult panna tärminiga juba koolide alguse kanti. Kui on häid ideid, kuidas teemat nr. 100 vääriliselt tähistada, andke kommentaarides teada! Muidugi, tähistada võib juba täna ja teha seda varasemaid teemasid joonistades.
neljapäev, 22. juuli 2010
98 - Cipollino
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
"...talumatult vastiku joonistusstiiliga Henno Käo."
See, mulle tundub, oli nyyd kyll talumatult vastikult öeldud.
Jah, oli küll, aga just nii arvasin ma raamatute sihtgrupi ealisena ja arvan ka praegu. Ma ei leia neis äravahetamiseni sarnastes vänderdavates värvipliiatsi-kujundustes mitte kõige vähimatki huvitavat või esteetilist. Lohutuseks võin öelda, et Eestis on üks veel kaugelt hullem "lastekirjanik"-"illustraator". Tolle joonistusoksus on jäänud kusagile kuuenda klassi kritselduste tasemele.
Aga võib-olla teen oma teemateksti blogi viisakuse huvides siiski natuke vähem kategooriliseks.
Öelge, mis ütlete, aga mulle Henno Käo looming meeldib. Aga ta sobib minu meelest eelkõige illustreerima just enda jutte. Tal on nii spetsiifiline stiil, et igal pool ei kujutaks tema joonistusi ette. Ta on selline natuke absurdne-lapsemeelne-positiivne, nagu ta kirjanduslik loomingki. See mulle tema juures just meeldib. Aga maitse on maitse, kõigile ei saagi meeldida, see veel puuduks :D
Mulle ka Henno Käo eriti ei istu, samas on ilmas ikka tunduvalt talumatuid joonistajaid kui tema.
Postita kommentaar