Et mind päriselt ära ei unustataks... Oh, ma tahaks hirmsasti virgem olla. Pilt siis lasteraamatule. PS! Et rattad on veidi lopergused, see mulle meeldib, sellepärast et see annab pildile inimliku mõõtme. Mulle ei meeldi liiga sirged jooned. Väike kiiks peab sees olema.
teisipäev, 9. november 2010
106 - Noormees jalgrattal - Pia
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
12 kommentaari:
Tore sinust jälle kuulda, Pia! Väga kenad värvid sellel pildil. Kui see peegelplti panna siis asuks ratta kett ka õigel poolel, aga see on selline pisiasi. See on päris armas, et noorpaaril on samasugused käimad:D meil on ka neid ühiseid riideid üsna mitmeid:) Mis raamatusse see läks, kui saladus pole? Mul tulevad ka ps-s enamasti kõik ümmargused asjad lopergused, aga siis ma ikka üritan selle liquify-ga neid natuke ebainimlikumaks muuta.
Hehe, see rattakett on jah teisel pool. Aga no asi selles, et ma keerasin selle pildi, mida eeskujuks kasutasin, enne peegelpilti. Aga ehk nad teevad teistpidi rattaid ka. Vasakujalaliste jaoks. Pilt läheb võrukeelsesse lastejuttude kogumikku. Antud pildid pole küll noorpaar, aga head sõbrad ajastust, kus käimade valik polnud väga suur. :D Ma ei hakanud väga nuputama, mis siis kanti, aga mõtlesin, et sõpradel võivad küll sarnased kingad olla.
Väga nummi. Kui too raamat ilmub, siis äkki annad teada? :)
Lopergususe (on see sõna?) üle ma ka ei muretseks. Nii ongi päris.
Kas see on tehtud üleni digitaalselt ja siis mingi tekstuur peale, eks? See valgeaugulisus on täitsa vahva.
See on täitsa digitaalselt, aga kasutasin sellist kriidi moodi pintslit, et jääks loomulikum ja inimlikum. Selline soe. Raamatu ametlik ilmumisaeg on 25.november ja selle pealkiri on "Kukerkuuti vikakaar". Pildid sellesse raamatusse valmisid tegelikult Navitrollaga kahasse. Temalt sain osade piltide taustad, kasutasin neid, kuidas meeldis.
Üle saja aasta (või ehk pisut rohkemgi veel) taipasin pilgu ka me blogerite kunstipõllule visata..
Hm, ütleksin nende "kiiksuga" joonte ja vormide koha pealt nõnda: reeglina on kõik masina poolt tehtu ja väljalastu täpne, mõõdetud ja pisut igavavõitu, samas kui looduses esinevad vormid on juba oma olemuselt orgaanilised, ebasümmeetrilised ja inimsilmale märksa põnevamad kaeda.. Samas paneb mind IKKA ja jälle imestama millise visa järjekindlusega treivad eesti raamatuillustraatorid (ja sina, Pia, pole kahjuks erand) igavaid ja justkui treipingi alt tulnud portreteeritavate varrukaid, püksisääri ja muid kehaosi, mis juba oma loomult peaksid olema kõike muud kui sümmeetrilised....!!
Sõbrad, tehke palun oma silmad lahti ja NÄHKE end ümbritsevat, mitte ärge susserdage oma hämaras toanurgas!! Ainult pidevalt joonistades õpite te NÄGEMA, mitte pelgalt vaatama! (Kes mind ei usu, heitke pilt ükskõik millisele Edgar Valteri tööle ja ANALÜÜSIGE tema tehtud asju, nii vormiliselt kui sisuliselt! Keegi ei keela TEIL saada alustuseks näiteks sama heaks kui tema!:-)
Sketchbuk ja pliiats kätte, sõbrad, ning ruttu ümbritsevat avastama ja paberile talletama!
Sky is the limit!!
Ma ei tea. Mulle miskipärast meeldib see pilt, kuigi tegelikult ei peaks ju meeldima. Ju siis tervikuna toimib. Ja ma loodan, et toimivad ka Navitrolla taustadega asjad seal raamatus, sest hetkel ei kujuta ma küll päris hästi ette, kuidas tema väga läbimaalitud asjad selle naivistliku lihtsusega haakuvad... (A la minu jaoks problemaatiline "Lotte" - Ernitsa tegelased vist lätlaste tehtud räigetel arvutitaustadel, mis kokku on ju ikka üsna kole, kui võrrelda algsete filmide kunstniku tehtud akvarelltaustadega.)
Ah et miks mulle ei peaks meeldima? Arvutijoon on arvutijoon, pealegi on ta nagu liiga jäme selle pildi jaoks. Aga vähemalt ühtlane, st. igal pool suht' sama. Ratta oleks võinud ikka reaalseks korrigeerida, kui juba... Ja see täpiline tekstuur... Ma oletan, et see võib trükkimisel probleeme tekitada. Aga võib-olla ka mitte.
Aga, jah - mulle meeldiks rohkem kui see pilt oleks päriselt värvidega ja paberile tehtud. Või siis nii hästi emuleeritud, et ma ei saaks aru, et see on digi. (Näiteks Elina piltides on värvil tihtipeale mingi imelik akrüüllik feel sees, kuigi asi on ilmselgelt digitaalne.)
Üks väike tähenärimine lõppu ka - vaata, seal paremal on üks brushijoon pildipinnast välja jooksnud, see ei ole ehk hea. Kuigi ilmselt on asi ju ammu valmis ja trükis.
Oh jah, ma tean, et peaksin joonistama, joonistama ja veelkord joonistama. Ma olen löönud kartma ja ma ei tea, mida peaksin tegema. Lihtsalt ei suuda ennast kokku võtta ja näiteks joonistada, kui just hädasti pole vaja. Sest ma kardan, et ma ei suuda saavutada täiuslikkust. See on see viimse piirini viidud enesekriitika, mida ma PÜÜAN võita, aga ilmselt olen liiga palju tampida saanud, et see nii lihtsalt käiks. Kui keegi mulle suudaks usutavalt öelda, et mina ka võin eksida, siis ma ehk usuksin, aga praegu mitte. See kohutavalt segab tervet elu, kaasa arvatud kunsti tegemist. Olen koledal kombel krampis. Aga eks ma püüan, visadust mul jagub, ja lõpmatult kannatust. Mis puutub piltidesse, siis kui ma sinna ka mitte midagi muud panna ei oska, siis armastust alati ja see mingil põhjusel toimib. Laste seas. Võib-olla ma vajan ka vahest lapse kombel kiitmist, see on ju nii innustav :D
Pia,kurivaim, sul on siin 6 like'i ja 3 kiitvat kommentaari ja ikka sa veel halad:D
Minu meelest jällegi kiitus on väga kahtlane asi, enamasti ei õpi sellest midagi, küll aga toidab see ego. Postiivne enesehinnang on muidugi väga oluline, aga see võiks tulla natuke teistest allikatest kui teiste meelitustest.
Sinu piltides on tõesti armastust ja seda ei ole võimalik ka parema tahtmise korral endale külge treenida. Nii et kõige raskem on sul vist juba saavutatud.
Ma loodan ka, et raskem ületatud. Mul lihtsalt sügiskaamos, ei muud. See käib igal aastal peal. Ma olen tegelikult oma laiskusest ja loomekrambist frustreeritud. Õudsalt tahaks tubli olla, aga ma hakkasin eile mõtlema, et eh, ma üritan 10 erinevas asjas tubli olla, segane tüüp, nagu olen, maksimalist. Peaks aja maha võtma ja oma 10 tegevust vähemalt 2-3 peale minimeerima. Aga mida valida? No üldse kohe ei saa midagi "riiulile tolmuma panna". Ehk paneb aeg asjad paika. Mis aga puutub kiitusesse, siis minu jaoks pole seda iial liiga palju - perfektsionisti viga. Kiitus on lihtsalt kinnitus minu jaoks, et väga hea, arene samas vaimus :D Kunagi oli mul väga madal enesehinnang. Nüüd enam mitte, nüüd ma ei mõtle eriti selle peale, tahan lihtsalt asju teha rõõmuga, aga samas utsitan end pidevalt takka, sest tahan ikka enesele pidevalt tõestada, et olen arenguvõimeline. Arenemisvõimelisus hoiab hinge ja vaimu noorena :)
Okei, Elina, lisa minu poolt siia veel 1 kiitus, seega pildile kokku 6 "laiki" ja 4 kiitust. (unustasin ise eelmisel korral mõne kiitva sõna sekka poetada, sest pilt ise ju igati positiivne, sorry:-)
Huvitav oli su siirast ja ausat pihtimust lugeda, Pia. Arvan, et pidev täiuseotsimine ja ülisuur nõudlikkus enese suhtes käib iga loomingulise inimese juurde.
Samas ära unusta lihtsat tõsiasja, et nii nagu rääkima õpitakse rääkides ja kõndima kõndides ei saa me joonistamagi õppida muudmoodi kui....... taipad isegi, eks!
Kartmata kõlada kui vana katkine grammofon ütlen seda veelkord: ära joonista ajaviiteks juhuslikele paberilehtedele mille hiljem muu prahiga ära viskad - soeta endale kõvade kaantega mõnus sketchbuk ja kanna seda KÕIKJAL (koos pliiatsiga loomulikult) endaga kaasas, tee sellest enese jaoks tore harjumus. Unusta ära võõrad pilgud, mida sa kardad oma pilte hiljem vaatavat, ära tee sinna ühtegi kriipsu teistele näitamiseks, joonista ainult ja veelkord AINULT iseendale. Olgu protsess tähtsam tulemusest, joonista, joonista, joonista nagu segane!!
Soovitan sinna märkida ka kuupäevad, et oleks hiljem hea oma arengut vaagida ja analüüsida, samas - miks mitte - täidaks see pisut ka visuaalse päeviku rolli.
Kahetsen, et seda ise viisteist aastat või rohkemgi tagasi tegema ei hakanud, oleksin ehk rohkem seal kus ma hetkel sooviksin olla...
Samas õppida pole kunagi liiga hilja!
Täiesti nõus! Igatahes tänan nõuannete eest ja heade sõnade eest! Neid läheb alati vaja. Mul sõrmed küll sügelevad, aga pean tunnistama, et käin väga harva kodust väljas. :/ Mulle lihtsalt meeldib kodus olla ja kui ma pean kuhugi minema, teen seda ilmse vastumeelsusega ja tulen esimesel võimalusel koju tagasi. Aga ma olen mõelnud küll, et kui ma ka välja ei lähe, peaksin visandamist harjutama kodus arvuti ees - siingi leidub väga häid fotosid inimestest, poosidest, olukordadest. Näiteks on deviantart.com selle koha pealt ammendamatu allikas.
deviantART on tõepoolest super, alati kui siin on mõni loomateema, siis saan just sealt kõige paremat referentsi. Oht on muidugi selles, et kui hakata häid tegijad otsima ja siis nende kõigi lemmikute hulgast sama huvitavaid tegijaid tsekkama, võib sinna tundideks kinni jääda.
Mina ka ei julge/taha kusagil väljas visandada, fotode ja filmide abil saaks seda ka kodus teha. Niivõrd-kuivõrd... Poose peaks ikka saama harjutada, igasugu tegevuskohtadega on keerulisem.
Postita kommentaar