Minu jaoks on kõige imponeerivam Miki vana hea must-valge, tumm ja mustandlik "Steamboat Willie" tüüpi kiiksuga Miki (kes kahjuks kippus muusika eesmärgil animeeritud loomi väheke solgutama). Ja kuigi vananenud intellektuaalse omandi lahedaks tegemine läbi süngeks muutmise on üsna odav ja kiiresti varnast võetav trikk, siis tundub, et hiljuti välja lastud uus Wii videomäng "Epic Mickey" on seda kuidagi vahvalt teinud (vähemalt selline mulje on mul piltidest ja videotest jäänud). Seda uusimat videomängu-Mikit üritasingi kujutada.
Idee tekkis tahtmisest teha veel värvilärakaid, mida ühe sõbra t-särgi pildi jaoks tegin. Värviläraka olemuse tõttu teadsin, et kujutama peab mängu tindikollist peaantagonisti versus peaprotagonist Miki. Tahtsin, et stseen kujutaks midagi, mis on juba juhtunud, mis parasjagu juhtub ja mis võib juhtuma hakata. Eks vaatajate reaktsioonist saab aru, kui hästi-halvasti see mul õnnestus. Aga huvitav oli proovida küll.
Oma animatsiooniõppurist tausta tõttu valmisid kõik elemendid eraldi paberil - lärakas, Miki siluett, Miki ja pintsel ning tindikoll. Tunduks "õigem", kui lõplik kompa oleks üheainsa paberi peal juba kivisse raiutud, aga paraku käib mu tööprotsess praegu ikka kihiti. Läraka tegemisega saab igaüks hakkama, aga jälgisin siiski, et kuju oleks enam-vähem selline, nagu oma vaimusilmas ette kujutasin (hm, kontrollitud kaos). Kõige rohkem uurimist-sketšimist läks muidugi Mikisse ning tindikolli tegemine oli lihtsalt abstraktselt ja plögaselt lõbus. Visuaal valmis pliiatsi, brush-peni ja markeriga.
Värvide osas tekkis küsimus, kas jätta kogu kupatus must-valgeks või lisada tindikolli, Miki ja pintsli puhul siiski värvi. Nagu näha, siis otsustasin viimase kasuks. Aga vahva ja arendav oli teha ning nüüd ootan, et kommentaaride abil veel areneda. :)
Uuendus: Kaotasin Mikilt tilkuvad tinditilgad ära (välja arvatud saba otsast), sest esiteks oli nende gravitatsioon vale ja teiseks segasid Miki siluetti. Sabatilga gravitatsiooni parandasin ära. Miki pükste ja saapa vahelise tangensi kaotasin ka ära ning tindikollil elimineerisin liiga sarnaste mahtudega ja korduvaid tilkasid.
teisipäev, 7. detsember 2010
109 - Miki Hiir - Mattias
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
10 kommentaari:
Juhuslikud kommentaarid:
* Mulle meeldib ka vana Miki, kas just tingimata mustvalge, aga kindlasti see, mis joonistati vahemikus 1934-1940.
* Sõjaeelne maailm oli üldse mõnusalt selge ja tänapäeva pilguga vaadates süüdimatu. Näiteks ilmus Päevalehes koomiks, kus kaks hiirepoissi said Mikilt korralduse maja ümbert lehed ära riisuda ja nad valasid õue bensuga üle ja panid lehtedele tule otsa. Üldse toimus neis koomikseis asju, mille osas Di$ney praegu näo teeb, et seda pole kunagi olnud. Miki poomine, igasugu Robinsoni ja neegrinaljad jne. Mustvalgetes multikates sama asi, pidev nali närimistubaka sülitamisega, üldse suitsetamine jne. Mulle meeldis see selge ja kompleksivaba maailm hoopis rohkem kui praegune poliitkorrektne silmakirjalikkus.
* Kas see mäng, millest jutt, on too, kus hüppavad rõõmsalt käsikäes ringi Mickey ja Oswald?
* See ümbritsev tindilaik meenutab TNBC Oogie Boogiet.
* Sobiva tindlipleki tegemine pole üldse lihtne...
* Ebakorrapäraste tekstuuridega on alati see värk, et teda peab suure tõenäolisusega paaris kohas veidi timmima-nihutama-kustutama. Siin ka - paar tilka on jäänud tatina Miki nina külge tolknema, need peaks üldse ära kustutama.
* Vaatasin hiljuti raamatupoes uute asjade letti, seal valitsevat virrvarri maitsekusest koleduseni ning jõudsin taas järeldusele, et:
Ilus ja maitsekas asi (pilt, kaas, plakat) on see, mille värvigamma jääb suures osas värvusringi ühele poolele, kuhu siis lisandub mingi silmatorkav detail ringi teisest poolest. Kui värvid on all over the place, on enamasti tulemuseks maitsetu soga. See tuli lihtsalt praegu meelde, ilma, et tegelikult antud pildil värvide osas midagi viga oleks.
:D Hehe. Kusjuures, need tatised tinditilgad Miki nina ja kõrvade (ja saba) küljes on meelega tehtud ja kuuluvad niiöelda "Miki kihi" külge, mitte tindipleki kihi külge. Tindipleki kihilt kustutasin üsna korralikult Miki seljatagust ja ümbrust, sest kõik need plekid segasid Miki siluetti ja loetavust väga.
Jah, tõesti seesama mäng, kus on ka Oswald teine peategelane. :)
Vaatan siis, et mis see Oogie Boogie on.
Aaa...
Okei, ma tegelt ei näinudki pildi originaalsuurust, alles nüüd, nii on tilgandus paremini näha. Ma tegelt vaataks, et gravitatsioon kõiki need tilku ikka ühes suunas tiriks... Tegelikult jätaksin alles vaid saba ja madalama kõrva omad ning lisaks hoopis ehk parema käes väikesõrmele ühe ja maha toetuvale käsivarrele paar tilka (kui need üldse peavad seal olema).
Oogie Boogie - no kes see ikka viitsib "The Nightmare Before Christmas" välja kirjutada...
:-)
AAAaaa... muidugi! TNBC. Jaajaa. On jah, kusjuures. :) Mõtlesin algul, et mingi telekanal - a la TNBC Fox!
Oh, sul on tuline õigus - gravitatsioon on tõepoolest paigast ära. No see on see, et ma ühe lehe peal ei tee kompat valmis. Miki gravitatsioon oli ju siis risti selle paberiäärega, millel ta algselt asus. Ja kui lõplikus kompas teen maa viltu, siis on muidugi asi paigast ära. Homme üritan ära parandada. Thanks.
Selle gravitatsiooniga ongi selline värk, et õiges suunas rippudes võivad seesugused tilgad hakata siluetti hägustama, seepärast näiteks see ninal olev ilmselt ei toimi.
A mäng tundub huvitav, mingit demovideot võiks lausa vaadata. Mängida vast ei viitsiks.
:-)
Heh, just. Gamerina, nagu ma olin ja veel natuke olen, poleks ma kunagi uskunud, et hakkan selliseid lauseid ütlema, aga sama siin - mängida ei viitsi, aga videod, concept art ja developers' diaries huvitaksid täiega. Olen paljusid mänge mänginud vaid seetõttu, et näha, kuidas nad on kunstiliselt lahendatud. Aga nüüd ei viitsi sedagi. Samas mõni üksik huvitab puhtalt looelamuse ja mängumehhaanika koha pealt (näiteks Half-Life 2 ja Portal). Aga okei - see on Joonistajad koos, mitte Videomängurid koos. Homme siis fixin gravitatsiooni.
Väga lahe. Natuke tundub, et miki oleks nagu sinna peale "kleebitud" muu pilt on vabakäelisem aga miki on nii detailselt ja puhta joonega välja joonistatud.
Igati hea idee ja lahendus. Tore, et keegi veel jõuab midagi nii läbitöötatut peale Ivari siia posititada :) Joonistuslikud detailid on ka siin juba läbi arutatud, polegi enam midagi lisada. Värvitilkade osas olen suht nõus. Need on tegelt nii väiksed, et mõjuvad pigem juhuslikud. Sellel videomängu postril on värvirodu pikem, ilmselt sellisena oleks asjal veel mõtet. Kui veel väga otsida, siis võib Miki jala ja pükste vahel leida väikse tangensi :D
Ma jäin aga korra mõtlema, mis selle kolli olemus võiks olla. Mingi digiajastu rünnak see vana analoog-staari vastu see olla ei saa, kuna lärakas ise on paras analoog :) Võibolla siis on see siis akadeemiline kujutav kunst, mis ründab massikultuuri? :) Antud pildil pole aga Miki kuigi massikultuurne ja kommertslik, pigem äge action-staar, nii et küsimus jääb tegelt õhku...
Igast videomängud on samamoodi joonistusteema, kuna need on ju üldiselt "joonistatud" :) Seega - needsamamad HL2 ja Portal olid tegelt mullegi ühed viimased PC mängud ja pärast seda pole väga midagi huvitavat silma torganud. (Graafiliselt potensiaalilt on mu arvuti vist vahepeal nagunii mitu põlvkonda vananenud...) HL2 pakkus ka huvi just storitellingu poole pealt ja oli pisut pettumuseks. Mul on kuri kartus, et esimese HL-i ja näiteks System Shock 2 aegse julgelt minimalistliku loojutustus-taseme juurde arvutimängundus ei jõuagi niipea ringiga tagasi. Vorbitakse aint mingeid romaaniseeriate mahus dialoog-fantasy-eeposeid, konsoolikargamisi ja hakklihasimulatsioone, millistest mina ei kannata silmaotsas ühtki. Igast consept-art ja 3D-kunstnikele on see muidugi tohtu ja veelgi laienev tööpõld. Kuid see on sama mis koomiksiga - võib graafikasse panustada meeletult aega ja talenti, kuid kui kaasahaaravat lugu pole, siis ei kasutata ära kogu meediumi potensiaali ja asi jääb lihtsalt... umm... dekoratiivkunstiks.
Ivari värvijutu kommentaariks, et minu ainuke värvusõpetusloeng Taanis põhines ka täpselt sel sama ideel - tuleb luua ühe värviringi ühe osa võimalikult minimaalse kasutusega vaataja jaoks "lõks", set-up, kuhu järsu hüppega vastassuunas vaataja "kinni püüda". See hüpe on kunstniku jaoks lihtne ja vaataja jaoks on seal kontrastses värvilärakas kogu pildi point ja ägedus. Aga see set-up, mida vaataja pea-aegu ei näegi, on kunstniku jaoks neetult raske. Siin tulevad mängu külmad ja soojad toonid, valgus ja vari ning muud toredad asjad, mille uurimisele võib eraldi võttes kasvõi terve elu pühendada.
Mikk, Joonas, tänud! :)
Jaa, jällegi erinevate paberite ja kihtide värk - originaalne Miki on tegelikult väga suur ja joonelt naturaalsem. Aga kuna ta on lõpliku kompa jaoks nii palju pisendatud, siis on ta seetõttu tõesti liiga puhas ja otsekui "kleebitud". Või, noh, ta ongi. :D Keda ma siin ikka lollitan.
Kusjuures, sellel tangensil hoidsin skitseerimise staadiumis silma peal, kuid tinditades jäi kahe silma vahele. Kui natuke kooliasjadele vajalikku tähelepanu pööran, siis mingi päev vähendan-parandan neid tilkasid (ja gravitatsiooni), eemaldan tangensi ja teen veel paar pisiparandust, mida enda jaoks leidsin.
Seda videomängu ja värviteooria juttu arutaks live'is hää meelega edasi. :D
Postita kommentaar