Pildi idee oli valmis kohe kui teema üles pandi, selle joonistamine ja postitamine aga venis tänu reisidele ja muudele ülikiiretele asjatoimetustele.
Üritasin ka seekord truuks jääda iseendale ja teha pilt, milles on nii emotsiooni kui lugu. Seekord ajendas mind seda niimoodi lahendama mõiste, mida kuulsin paar aastat tagasi Taanis kursusel olles ühelt ameerika disainigurult ja mis on mind vahelduva eduga kummitanud tänaseni: "UNIVERSAL APPEAL" ehk asjad millele me reageerime ühtemoodi üle maailma.... Üks neist on kahtlemata lapsed ja kõik neisse puutuv; meie "nunnumeeter" tõuseb kiirelt üles kui väikelaps on hädas või temaga juhtub mingi õnnetus. (Samas kui täiskasvanud inimene tänaval kukub ajab see meid kui mitte naerma siis vähemalt muigama).
Okei, sellel pildil "õnnetus" küll otseselt puudub, kaasa tundma ajab see ehk küll, vasakpoolne pilt vähemalt...:-)
Kass sai lisatud puhtalt nunnulikkuse üledoseerimise pärast; seda tehes olin pisut hädas nende mõlema poosiga, pidevalt jäi mulje et kiisu lükkab ja surub tüdrukut ettepoole, seda ma otseselt näidata ei tahtnud. Esimesel visanditel oli tüdruku pea 3/4 meie poole pöördes, toimima aga hakkas siis kui selle profiili pöörasin. Esimeses visandis oli klotsihunniku asemel ka koerapoeg, kes mingit mänguasja lõhub ja närib (kui juba üle siis üle!), jätsin selle aga kiirelt kõrvale, kuna ta hakkas liialt pildil domineerima; ka sai laguneva klotsihunnikuga näidata kompositsioonis rohkem "explosion'it".
Pilt valmis ka seekord kiirustades, ja võiks olla õigupoolest sketchiks, et sellest hiljem kunagi midagi korrektsemat ja värvilisemat teha....Töövahenditeks A3 paber ja pliiatsitest col-erase sinine alusvisandiks ja 4B lõppkontuuriks peale. PhotoShopis seekord värvidega aega mässata ei olnud, põhitöö trügib vägisi peale..
0 kommentaari:
Postita kommentaar