Usun, et 1 sketch kohatåiteks on parem kui haigutav tyhjus blogis, seega panen yles esialgu selle lehekylje. Lootsin neil påevil ka valmispildiga maha saada aga ei jøudnud paarist visandikritseldusest kaugemale. (Aga våhemalt IDEE pildile on mul juba ammust aega olemas, asi seegi!)
See lehekylg siin on tehtud kiretult ja lihtsalt eesmårgiga enam kui sajanditagusesse moodi ja typaazhidesse sisse elada, ei midagi enamat. Loodan ise siiralt, et siia postitub kiirelt ja låhipåevil ka "påris" pilt.
neljapåev, 19.november2008:
Kuna pårispilt" on alles valmimisjårgus siis jåtkan oma sketchiraamatu lehekylgede postitamist.
Avastasin enese jaoks 19. sajandi riiete køikvøimalike vidinate ja sitsikeste-satsikeste vølu.....
(PS, see tiivuline elukas pildi vasakul yleval nurgas ei kuulu minu kunstiloomingu hulka, tehtud yhe mu tuttava poolt kellele oma markereid proovida andsin:-)
møned tunnid hiljem....
Et on mu Taanisoleku viimane øø, siis otsustasin siinalustatud perepildi maksku mis maksab valmis teha, seda enam et mu kaasavøetud akvarellid muidu siin kasutust polekski leidnud.
Lahendatud mulle køige kåepårasemas humoorikas vøtmes: humoor ma ise loodan on selles, et sajand ja rohkem tagasi oli peredes umbes 10 vøi rohkemgi last. (Lisaks siin pildil veel see, et milline laps kumma någu ja kui palju on:)
Koloreeritud kohalikke olusid arvestades akvarelliga ja tuunitud Photoshopis.
pühapäev, 16. november 2008
27 - Perepilt 1879 - meelis
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Sellised sb küljed võivad masendusse viia... Minu omas pole ilmselt ühtegi näitamist kannatavat lehekülge, rääkimata siis veel sellest, et see oleks täidetud ühtlaste ja läbitöötatud visanditega.
Väga õpetlikud detailid, kompenseerib isiklikku referentsi vähesust - kõik vanad fotod ja perealbumid on kahjuks kaugel eemal... Mis muidugi pole googeldusajastul eriline argument, aga siiski väike lisapõhjendus, miks paljulubav teema endal siiani arendamata.
Üldiselt tuletavad need visandid ja pilt ise ka meelde sellist asja kui "Anne of Green Gables", kusjuures pigem just Kanada telesarja kui raamatut. Täpselt sellised kummalised kunksmoorlikud juuksekerad, kõrged kraed jne. Nagu mäletan, toimus tegevus kusagil sajandialguse paiku, ju see siis selle kandi mood on. Muidugi, kusagil Pariisides-Londonites ilmselt tiba varajasem kui Kanada ja Eesti kolgastes, aga ega tollalgi moeröögatused eriti aeglaselt levinud.
Pildil endal oleks võinud tagaseina varjud ka paari pintslitõmbega teha, udune digitaalsus paistab natuke liiga välja. Seda enam, et põrandal ju on pintseldatud varjud. Ehk veel üks kerge kiht akvarelli peale? Esimese hetkega ei saanud ka aru, kes täpselt ikkagi on suurpere matroon, aga ju too vuntsist vasakul istuv (?) krõhva. Ise oleks küll just temale suguvõsa kõrvad installeerinud... :)
Kõige muhedam nägu on udemevuntside ja seitliga noorsand.
see akvarelli ja joonistuse klapp on siin viimase peal. ümbrisraami/paspartuu oleks võinud äkki ka akvarelliga natuke üle käia, poleks nii digitaaalne.
kirjutasin teile mõlemale ka vastuse aga millegipärast see ei seivunud... Proovin siis uuesti..
Tegelikult oli selle tööga nii, et esimese hooga mõtlesin selle ainult akvarellis teha ja nõnda selle ka jätta, PhotoShopis tahtsin lisada ainult ovaalse raami pildi ümber. Algne idee oli ka need seinale langevad varjud kõik akvarellis teha, et aga kohalikke olusid arvestades olin selle joonistanud mingile imelikule ja väga vettimavale paberile siis sai peagi selgeks, et mingitest softidest varjudest siin eriti juttu olla ei saa: nii kui pintsliga üle paberi tõmbasin niisama see ka seal hoobilt ära kuivas; ja väga üle ujutada ma pilti ka ei tahtnud sest siis oleks paber olnud kuivamisel loppis nagu liivaluited. Nõnda tuli siis paberilolev akvarell-originaal suht õhuline aga oma arust kohalikke olusid arvestades mitte kõige hullem. Seda sisse skännides avastasin, et paber oli siiski niivõrd kortsuline, et skänner noppis need kõik üles; jäi üle plaan B, keerata kontrast maha ja pilt heledaks, millega kadusid aga ka mu (oma arust) ilusad akvarellivarjundid; nõnda siis oligi kogu see photoshopindus lihtsalt üks hädavariant et pildile mingitki jumet anda. Sellega seoses avanes siiski võimalus ka need varjud sinna seinale manada.
(Digilauda seal käepärast ei olnud ja värvida tuli väriseva käega ja hiirega aga lõppkokkuvõttes oli seegi üsna lõbus:-)
Postita kommentaar