Panen ikka midagi üles. Kodu on täitunud halvasti joonistatud Clintidega ja tundub, et sel korral veel joonistamine selgeks ei saa. Parem ongi, siis on mille nimel pingutada :)
Tahtsin alguses midagi hoopis muud joonistada. Äkki saan oma esialgse idee kah teostatud, kui Kunstikooli digilaua taha jõuan (vaba nädal). Aga see on siis:
Tušš, pintsel
A3
PS-is pisut kontrasti peale keeratud. (koduse skänneri klaas on vigane ja kipub äga hallilt sisse võtma).
PS Kui keegi teeb mitte digitaalseid töid äkki võiks formaadi kah ära märkida. Vahel on päris õpetlik teada saada, kui suurelt või väikeselt inimesed joonistavad. Meelise jaoks, nagu ma kuskilt postitusest lugesin, on A4 harjumatult väike. ("Korsett" vist).
(Meelis on kiusaja :))
reede, 20. märts 2009
44 - Clint Eastwood - Pecike
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
ilus maaliline ja tundlik joon, Peeter. Sarnasusega selline lugu, et esimesel hetkel ära ei tunne aga kui tead kellega tegu, siis tekkib ahaa efekt: on jah vanaldane Clint!
Ehk oleks targem olnud rõhutada tema "firmamärgina" kulmudevahelisi vertikaalseid kortse? Mis sest et vana on neid vististi päris elus trimmida lasknud, äratuntavusele tulnuks vist kasuks.
Meelis - vaata, mis ma nüüd tegema pidin :)
Pilt vastu akent ja 3 minutiga uus paber määritud. Iga kord, kui uue teen, siis midagi läheb paremaks ja midagi kaob ära. Stabiilsust ei ole üldse. Tänapäevaste kunstnike ühine mure - kõik loodavad, et äkki juhtub...
PS lugesin su kõrvajuttu kah ja lähen nüüd kõrvu joonistama.
su pilte vaadates tundub, Peeter, et oled selline realismi harrastav ja hindav vend. Sellest johtuvalt on see ülesanne tõeline pähkel, kuna karikeerida ma näen sa eriti ei taha või ei julge.
Soovitan otsida ja piiluda Ameerika 50-ndate aastate ajakirjade illustraatoreid, neil olid päris head schnitid kuidas inimesi realistlikult väheste vahenditega aga ilmekalt kujutada, kasutades väga erinevaid tehnikaid. (Koduarvutis mul päris mitu head linki seivitud, hetkel tööl ja siin mitte:-(
(Hei, aga kui keegi või miski sunnib sind vabatahtlikult omi asju ümber tegema siis..... Nojah, selle positiivsust ma vist juba mainisin ja ei taha kõlada nagu vana katkine grammofon:-)
Esimene variant oli koduseks saanud juba :) Hea joonega mõlemad, võiks mingis moodsas lifestyle-ajakirjas ilmuda (mitte aga ilmselt Eestis).
Minu jaoks aga on nad mõlemad täpselt sama palju Clint. See on võibolla sellest, et kui lisad igale poole kortse juurde võrdselt, siis on tulemus tegelt sama, aint kirjum. Kui vaid ühte piirkonda (laubale ntx) lisada, siis oleks see piirkond aktiivsemaks muutunud (iseloomu lisavamaks või kahandavamaks).
Paljukest ma seda realismi nüüd hindan. Ei tea. Lihtsalt usun, et ma ei suuda deformeerida seda, mida ma ei tunne. Joonistanud olen rohkem oma lõbuks ja tunnengi ennast pisut kammitsetuna. Karikeerida tahaks küll aga ei julge. Küll ma hakkan, kõigepealt jõuga ja saamatult siis ikka paremini ja paremini.
Liitusingi lootuses, et iganädalane motivatsioon paneb mind joonistama. Juba joonistangi kordi rohkem. Teadmist, et ainuke võimalus joonistajaks saada on iga päev joonistada olen lihtsalt laiskusest ignoreerinud.Nii et, kui aga näed midagi parandada või suunata, ütle kohe.
20 aastat maalimist lubavad mul värve deformeerida, näitustel esineda jne aga illusteerimiseni pean veel jõudma.
Postita kommentaar