Siin on minu remiks Meelise postitatud antiiksest tantsupildist. Tuletas igatahes meelde kõiksugu Jane Austeni järgi tehtud BBC kostüümidraamasid... Oli lõbus.
Originaalpildil on tegelikult vist nii, et kohmetu onu püüab kõigest hingest tibiga tantsusammu pidada... Selles mõttes on Meelise pilt õigem. Minu oma on pigem vastupidi, onkel on oma arust tige tantsulõvi.
Tegelased on kontuuritud eraldi, küll samale paberile (horisontaalne A4, määrimise vältimiseks üksteise suhtes pea alaspidi!) ja arvutis kokku nihutatud.
Kõige probleemsem detail oli... onkli (kollane) kõht. Selle nurk, ühes totralt kõrge püksivärvli ja frakihõlmadega oli kõige raskem asi pliiatsiga paika saada. Kõik muu läks hulga lobedamalt. Digitaalset parandamist ei teinudki, tädi tagumise sääre ainult nihutasin veidi peenemaks, erinevus oli muidu liiga suur. Ehk peaks siiski muutma ka tädi vaatesuunda?... Mõtlen veel.
Värv on äärmiselt lihtne, ilma varjude ja gradientideta, puhtad pinnad. Kuna püüdsin saavutada midagi eelmise sajandi esmapoole ajalehe pühapäevalisast pärit karikatuuri sarnast, siis sellest taas too paber ja rasterdus. Raster küll on hetkel ka minu jaoks tiba liiga agressiivne ja summutab kontuuri, püüan seda veel veidi paremaks timmida. Algselt oli plaan värv "trükipraagina" ka veidi nihkesse panna, aga see ei andnud eriti head tulemust, ehk tihedama rastriga toimiks...
Loodetavasti jõuan ka päris oma tantsupildini, see veel pooleli.
laupäev, 28. märts 2009
45 - Tants - remix - Ivar
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
See muide on väga kõva, mehe nägu on eriti esteetiliselt lahendatud. Mõnusalt terav silm ja nina ja laup ja juusteks üle minek. Ilus.
Suurel pildil raster häirib mind veidi. Ta näeb äge välja riietel, justkui mingi kare riidetekstuur ja sinna sobib just materjali näitama aga näod muutuvad sellest vinniseks või punniseks. Juustel on lihtsalt imelik.
Raster võib olla omaette eesmärk aga kui sul on juba digitaalmeediumi laiad võimalused siis sa saaksid sellega väga ägedasti mängida ja teda ainult siin-seal kasutada, mujal teisi võtteid rakendades.
mehe pea ja nägu on tõesti klass omaette. ja üldse kogu tema olemine on palju tantsulisem ja huvitavam kui teistel. vbl sellisel vanaegsel pildil oleks ma värvina mingit "vanaaegsemat" tehnikat proovinud, akvarelli vms.
Tänud! Olen ka ise just onkli peaga eriti rahul, koos poosiga nagu mingi pulmatantsu vihtuv faasan... :-)
Parimatel hetkedel, kui käsi lahti, on Penteliga kontuurimine protsessina tõeline elamus, kujutan, ette, et pintsliga kalligraafiat tehes kogeb midagi samalaadset. See tunne, mil nii tekkiva joone asukoht kui jämedus on just täpselt see, mida antud hetkel vaja, on väga mõnus. Ja kinnitab mu arvamust, et tegelikult on loomisprotsess ise hulga huvitavam kui lõpptulemus. Kuigi, parimatel hetkedel jõuab väike virvendus ka produkti ja jääb sinna püsima. Harva küll...
Siin peakski taas tänu avaldama kohalikule Penteli brushpeni propageerijale Joonasele. Ma ei usu, et oleksin ilma tema/sinu kommentaarideta selle riista taltsutamises sealmaal, kus ma hetkel olen. Ehk siis saan juba kergelt aru, mis ja kuidas. Ja miks just see Penteli brushpen on tõeline kultusobjekt.
Rastrist -
mind huvitab hetkel piltides pseudovanaaegsuse saavutamine. Ehk siis antud juhul, et pilt näeks välja nagu miski, mis vanaema pööningult leitud, et selles oleks kerget kopitushõngu... :-) Sellest ka taas too paber ja raster - et asi meenutaks karikatuuri mõne eelmise sajandi algupoole ajalehe pühapäevalisast. Olen täiesti nõus, et raster on tiba liiga agressiivne ja tapab kontuuri. Püüan veel asja timmida, teha ehk tihedamaks... Seal aga on aga alati varitsemas too vastik Moiret, mis suurendamisel ja vähendamisel asja rikkuma asub. Seetõttu tuleb rastrit toppides alati lõpptulemusega arvestada. Ei kujutagi ette, kuidas seesugust pinda trükitootes saaks realiseerida. Seal on ikka tõsine risk, et üle rasterdatud tulemus pole üldse see, mis peaks...
(Lisasin ka pildi juurde veel paar selgitavat sõna).
Sulle, Ivar siia kiirelt copy/paste mu viimane kommentaar Elinale :-D
Ivar, minule ei kuulu sugugi kogu au brushpenni promomisel. Sellise riistapuu olemasolust kuulsin esimest korda ju su enda käest! Muidugi, su jutt oli siis teoreetiline, kuid kuuldus vahendist, mis paksust ja jämedust sinu soovile vastavalt varieerib, sundis mind seda kindlasti praktikas järgi proovima. Pärast mõningaid eksisamme "valede" bruspennide maailmas (vildikaotsaga õudused), jõudsingi selle Pentelini ja nüüd jõudsid ka sina. Näedsa, kuidas maailm ringi käib :D
Ahjaa, see mehe pea jäigi mul kiitmata. Jah, tõeliselt hea pea! :)
Viltotsaga brushpenid tundusid mulle algul päris mõnusad, paar blogipilti on ka sellisega tehtud. Esimene seesugune tekkis koju, kuna Mari ostab vahel mangapoodidest veidraid asju, padurohelist rohelise tee šokolaadi, glasuuriga kõrsikuid, Pinkysid ja muud seesugust, muuhulgas siis ka esimese Penteli pika varrega ja kahe otsaga brushpeni. Tolle teises otsas on muuseas kõige "sulelikuma" tundega marker, mida olen käes hoidnud. Hiljem kinkis ta mulle väliselt samasuguse, kuid päris pintsliga Penteli. Selle ots on tegelikult üsna täpselt sama kui Kultusobjektil, aga kasutusmugavus ei ole sama hea - üks on ikkagi sisult vildikas ja teine padruniga, suur vahe on tindi voolamises.
Postita kommentaar