16 - Tarzan - Kaspar

Tarzan enne Jane'i

(Gorillabeib on Google'ist)

16 - Tarzan - Ivar

Nagu olen juba kirjutanud, oli Tarzani-filmidel minu lapsepõlves väga tähtis koht. Lasteaialapsena sai neid pühapäeva pärastlõunati Soome TV vahendusel must-valgest pildikastist vist küll kümnete kaupa nähtud. Seetõttu, kui paljudel filmifriikidel on oluliseks mõjutajaks 1933. aasta King Kong, siis minul on selleks ilmselt Tarzanid.

Lähtusingi oma pildi tegemisel vanadest headest Weissmülleri filmidest, milles ahvide kasvandik oli alati laitmatult raseeritud ja kammitud, milles maailm oli veel naiivselt selge, huumor tsenseerimatult sexy ja neegrite trummipõrin primitiivselt verdtarretav.

Et ennetada kriitikat - kes filme mäletab, siis liaanisõitude suured plaanid olid tehtud taustaprojektsiooniga. Ekraani ees ja kaamera suhtes paigal püsides kõlkus köiel peategelane, kelle jalge alla siis kusagilt alt vasakult sõitis sobival hetkel puuoks. Sellest vertikaalne liaan minugi pildil.

Pilt on joonistatud paljukiidetud Penteli pintselots-brush peniga, mis, nagu mulle aina enam tundub, on tõepoolest geniaalne riistapuu. Vähemalt kui kääridega üliterav ots tiba nürimaks nokitseda... :-) Kalkale tehtud pintslijoont on küll tekkivate varjude ja pigmendi läbikumamise tõttu väga raske kvaliteetselt skännida, aga seekord vist õnnestus.

Läksin värvimiselt kergema vastupanu teed - piirdusin ainult mõne gradiendiga ja keerasin siis kõik rastrisse. Lõpuks sain katsetada ka värvi paigast nihutamist...

Kuna pilt tegelikult ju hõredavõitu ja džunglitausta tegemine minu jaoks ületamatult keeruline, püüdsin värvimise käigus tulnud ideedejada tulemusena asjast vähemalt midagi lobby-cardi sarnast kokku klopsida. Ehk siis midagi, mis oleks võinud Pätsu ajal mõne Bi Ba Bo fuajees rahvast kinosaali meelitada. Tekst on tegelikult tõlge ühest "Tarzan and His Mate" filmi treileritekstist: "The ultimate in thrilling romantic adventure!"

Ja et asjast kõik välja pigistada, siis siin on veel üks seepiatoonides "pööningult leitud remix":

16 - Tarzan - meelis

Alustuseks: otsustasin koheselt loobuda kõikvõimalikest heroiseeritud arhetüüpidest, mis selle mehe puhul paratamatult silme ette kerkivad, olgu selleks poolnaiivne Weismüller ja mõni tema järelkäija, või mõni animeeritud tegelane. Mäletan juba kooliajast, et seda raamatut lugedes ärritas mind mõte selle ahvinimese ebareaalsest ja ülimast intelligentsusest: näiteks oli seal koht kus mees õppis paljalt pildiraamatut vaadates ära inimkeele!! Niisiis ei midagi sellist!

Ülesanne osutus arvatust keerukamaks, kuna Disney tippanimaatori Glen Keane'i poolt väljatöötatud ahvmees oli kõikjal risti jalus ees; ükskõik mispidi püüdsin oma aju viimasest puhastada ja alustada nö nullist - joonistada ja ta keha disainida nii nagu oleks loogiline, üldmulje kukkus välja ikka nii nagu eelpoolnimetet mees juba rajajooned maha on pannud. Niisiis: et vältida plagiaadisüüdistusi - seda pilti joonistades EI piilunud ma põhimõtteliselt kordagi ühtegi tarzan- aga anatoomiareferenssi ja sarnasus kellegi või millegagi on puhtalt juhuslik.

Mu mõttekäik pilti alustades liikus selliseid teid pidi: siin on inimolevus, kes on üles kasvanud ahvide seas; ta kasutab liikumiseks jalgu ja liaan-oksi, mitte pedaale ega siledat maapinda, selline elu- ja liikumisviis vormib paratamatult ta keha ja eriti peavad tal välja olema arenenud käsivarre- ja jalalihased. Kuna ta pole kordagi näinud inimesi ega tea mismoodi need liiguvad, peab tema liikumine olema selline mis tundub tavainimesele ebaloomulik kui mitte öelda võimatu. (Nagu öeldud läksid mu esimesed disainivisandid väga Disney versiooniga sarnasesse auku aga seda eirata suutmata ja lõpuks sellest teadlik olles lihtsalt ignoreerisin seda fakti).

Esimese visandi tegin Tarzan-mehest kes püüab rinda pista stoilise ninasarvikuga aga olin hädas mehe poosiga, ka tundus kogu pilt kuidagi küsitav ja väheütlev. Siis otsustasin teha ta oma igapäevasituatsioonis, ei midagi glamuurset ega idealiseeritut - lihtsalt mees korjamas ja näksimas puult putukaid. Esimesed poosid kukkusid välja liiga anatoomilised ja välja väänatud, täpselt nagu Hogarthi dünaamilise anatoomia õpikust, mis minule (erinevalt Ivarist) eriti ei meeldi.. Lõpuks suutsin end anatoomiajoonistamisest siiski kõrvale juhtida ja kontsentreeruda POOSILE ja sellele, mida mees teeb.

Viimistlusvahenditena kaalusin esiotsa vidikate kasutust aga ajapuudusel loobusin mõttest ja jätsin 5B pliiatsivisandi. Photoshopi värvitööga ma ise eriti rahul pole aga ajanappusel seda viimistleda ei jõua. Ehk mõne teise ülesande puhul kui töögraafik rahulikum.

16 - Tarzan - Elina

Mina ei teinud traditsioonilist ahvmees Tarzanit, vaid hoopis ühe oma lapsepõlvelemmiku - Kummitarzani. See raamat on tunduvalt kreisim, kui Joonase poolt mainitud niudevöö.
Vahenditeks brush pen, erinevas paksuses pruunid markerid ja Photoshop.

16 - Tarzan - Joonas

Otsustasin pildil näidata kõiki peategelasi ja pisut liikuvamas poosis, kui mul muidu kombeks. Siin blogis on kindlasti anatoomiat ja liikumist minust rohkem mõistvaid isikuid, nii et siin on siis väike kondike teile puremiseks :)

Tarzani-käsitluse puhul kerkis mul küsimus, et miks kasutab ahvide seas kasvanu niudevööd. Vaevalt, et Jane talle seda õpetas... Kuid ei hakanud sellesse probleemi antud pildi puhul hetkel sügavamalt laskuma.

Vahendid samad, mis iga kord. Taust on saavutatud mitme layeriga Paintis ja PS-is mässates.

16 - Tarzan

Seekordne teema on Edgar Rice Burroughsi järjeloos aastal 1912 ilmavalgust näinud metsmees, ahvide kasvandik, elevantide sõber ja krokodillide kiusaja

Tarzan on seigelnud nii pulpromaanides (mille kooperatiiviaegsetest raamatutest võiks Joonas toonase lugejana paljutki pajatada), koomiksites kui kus iganes. Omaette nähtus on Tarzani filmid, nende seas eriti superujuja Johnny Weissmülleriga tehtud tosinkond filmi. Esimene neist - Tarzan The Ape Man - valmis aastal 1932 ja vähemalt esimesed kuus, mis MGM märgi all tehti, on kõik tõeline klassika. Siin oli esmakordselt Tarzani kaaslaseks ahv Cheeta (kelle 76. sünnipäeva tähistati 9. aprillil 2008!), ka kõlas just siin esmakordselt Tarzani legendaarne lahinghüüd.

Siinkirjutaja jaoks on Tarzani filmidel tõeliselt nostalgiline maik juures - olin lasteaiaeas kui Soome tv igal pühapäeval neid näitas. Kusjuures metsikus koguses, nii filme kui peaosalisi oli ikka tõeliselt palju.

Tegelikult kannatavad Weissmülleri Tarzanid ka tänapäeval edukalt vaadata. Taustaprojektsiooniga efektid on küll moodsale silmale lõbusalt läbipaisvad, kuid Hollywoodi tsensuuri algusaegadel (ja enne seda) tehtud lood on kohati ikka päris väljakutsuvad ja muhedad. Et siis selliseid filme vaadati pätsuaegses Eestis... Tarzani kalli kaaslase Jane'i kehastaja Maureen O'Sullivan on seejuures kuumem kui enamus tänapäevasesid staare ja starleteid.

Seega, joonistagem Tarzanit! Ei mingeid piirangud, kõik vähegi teemakohane on lubatud.

Tähtajaks on teisipäev, 26. august.

Ja alaväärsuse arendamiseks siia lõppu veel mõned Frank Frazetta Tarzanipildid: