HEAD UUT AASTAT!

Kunstnik: J. C. Leyendecker aastal 1938

HEAD UUT AASTAT

kõigile Joonistajate blogi osalistele ja lugejatele!

Jätkame uuel aastal samas vaimus!

32 - autosarz - Luca

Esimene välismaine külalisesineja meie blogis, lubage esitleda daamid ja härrad:
minu kunagine kolleeg Kopenhaageni päevilt, animaator, karakterdisainer, mu väga hea sõber ja maailma üks kiiremaid joonistajaid, itaallane Luca Fattore!!
(Kui kellelgi on soov teda kommenteerida siis solidaarsuse huvides palun in English:)

autosarzh - Rune

Otsustasin teha eraldi postituse ja panna siia üles mõned pildid oma kunagiselt kolleegilt Kopenhaageni päevilt, keda oma autosarzhi rubriigis mainisin ja kellelt enda pildi tarvis ka idee varastasin.. (Täna hommikul siis potsatasid mu Skaibi meilboxi viimaks mõned soojad tervitusread temalt, seega julgen seda nüüd südamerahus teha!)

Tegu niisiis üliandeka noormehega, kes aastaid tagasi astus 17 aastaselt meie stuudiouksest sisse ja kelle joonistused hoobilt isegi meie vanad kalad ja kõikenäinud stuudiobossid pahviks lõid: täielik iseõppija, tohutult terava ja täpse silma ja käega, absoluutne loomulik talent! Tema andekusest räägib ehk seegi fakt, et kui tavaliselt töötab klassikalise joonisfilmi ametiredelil iga algaja vähemalt aastakese assistendina ehk vahefaaside joonistajana mõne seenior-animaatori käe all, et õppida klassikalise animatsiooni printsiipe ja tehnikat, siis tema puhul kestis see vaid paar-kolm nädalat, pärast mida otsustati ta junior-animaatoriks ülendada!! Töötas mõned aastad Taanis, seejärel umbes aastakese Londonis „Amblimation’is“ filmi „Balto“ tootmises, siis veel mõnda aega Taanis, et sealt edasi minna Disney’sse, kuhu ta hoobilt vastu võeti. Osales filmide „Mulan“, „Lilo and Stitch“ ja „Brother Bear“ tootmises animaatori ja viimases vist ka karakterdisainerina, enne kui ta koos kõigi ülejäänud 2D animaatoritega sealt osakonna sulgemise tõttu kinga sai. Hetkel elab ja töötab vabakutselisena Brasiilias. (Kui kedagi huvitab siis tal on ka oma blog ja kodulehekülg).

Need autosarzhi-pildikesed siin pärinevast ajast, mil tal oli vanust pisut üle kahekümne, vabandan kehvapoolse Xeroxi koopia pärast:



Nagu mainisin oli meil tol ajal lõbusaks tavaks üksteise töölauale naljapilte sokutada, ühel hommikul leidis Rune oma laualt väga imeliku sisuga pildikese, mispeale talt valmis selline pilt:

Ja kui selgus et tegu oli eksitusega ja et message oli hoopis kellelegi teisele mõeldud valmis järelpilt:

Mul on üksjagu tema vanu pilte kopeeritud ja arhiveeritud ning kahetsen siiralt, et ma ei taibanud neid hakata kõvasti varem koguma!

Vahepala - kunstnikuviktoriin!

Vanematekodus käies jäid silma kolm ajakirja "Pikker" esimest numbrit, mille kunagi lapsepõlves leidsin ja kõrvale panin. Paistab, et hiljem iga kahe nädala tagant ilmunud ajakiri oli algselt kuukiri, esimene number on pärit juunist 1957, järgmised juulist ja augustist. (Kui lõpuni korrektne olla, ilmus "Pikker" algselt vist ajalehe "Rahva Hääl" lisana või rubriigina, aga iseseisva ajakirjana alustas see siiski aastal 1957.) Kasutasingi juhust ja skännisin pisut arhailist pildimaterjali. Siin on kolme avanumbri kaaned:

Ja nüüd: VIKTORIIN!

Järgnevate, just neist ajakirjadest pärit karikatuuride autoriteks on kolm kõigile teada-tuntud karikaturisti. Vaatame õige, kuis läheb siinsetel joonisässadel nende tuvastamine...
;-)

Seega, küsimus - kes on need kolm kunstnikku, kes on alloleva seitsme karikatuuri autorid? Ja kes joonistas millise pildi? Vastus pange kirja antud postituse kommentaaridesse, selguse mõttes vast nii, et iga number-kunstnik paar asuks oma kirjareal.

Kõige edukam arvaja auhinda ei saa, küll aga võib ta ennast järgnevatel tundidel-päevadel eriliselt hästi tunda!
:-)

Maret Kernumees ja tema Kääbikupildid

Aastal 1977 ilmus eesti keeles raamat "Kääbik ehk sinna ja tagasi", autoriks J.R.R. Tolkien, tõlkijaks Harald Rajamets ja Lia Rajandi ning illustraatoriks Maret Kernumees. Kuigi raamatust on hiljem tulnud ka uusväljalaskeid, sealhulgas üks koleda kolla-punase kaanega variant (mida küll kirjastajad mõtlesid?!?) ja rahvusvahelise kujundusega raamat "Sõrmuse isanda" triloogiaga kokkusobivas kujunduses, on vana hea rohekas neist kaugelt kõige mõnusam. Just selline nagu üks fantaasiaseiklus olema peab - vanaaegse olemisega ja pisut salapärane.

Kes lehitsenud brittide "Kääbiku" kommenteeritud väljalaset ja vaadanud sealt eri maades tehtud illustratsioone, veendus kindlasti, et eesti illustratsioonid on kaugelt ühed kobedamad ja raamatuga kokku kõlksuvamad.

Kuna meil siin on teemaks olnud nii draakonid kui Gandalf, siis poleks ilmselt paha kohalikele kääbikupiltidele pilk peale visata. Olgu alljärgnev valik austusavalduseks ühele parimale eestimaisele lasteraamatukujundusele.

Ja kel raamat lugemata, tehke seda ometi! Kuigi tegu lastelooga, pole lugeja vanus siin üldse oluline. Ja lugege kindlasti enne kui Peter Jacksoni ja Guillermo del Toro filmid valmivad ja meie kõigi mällu Hollywoodist pärit pildid raiuvad!

Kiri Edgar Valterilt, anno 1997

Meelis:

Ma ei tea, kui palju on eestlastele omane kirja kirjutamine oma iidolitele ja kas see on ka kuidagi east või soost sõltuv... Igatahes 1997 aasta sügisel võtsin julguse kokku ja otsustasin kirjutada kirja Edgar Valterile, et avaldada talle tänu ja tunnustust tema tehtud tööle ning öelda kõik, mida olin tema töid vaadates aastatega enesesse kogunud ja mis väljaütlemist ootasid. Tegin seda siiras usus, et tagasiside vaatajalt kulub vanameistrile ära, nõnda nagu see kulub ära igale loomingulisele inimesele arvan. Ühtlasi lootsin talt saada ka tagasisidet oma tehtud joonistustele, mille koopiad oma kirjale juurde lisasin. Mu suureks üllatuseks sain talt vastuse lahke ja ülipositiivse kirja näol, kus ka tema polnud minu joonistuste kiitmisega kitsi ja mis tol ajal kõvasti mu edevust ja eneseteadvust kõditas.

Eile neid kirju üle mitme aasta kätte võttes ja üle lugedes sain aru, KUI palju tema jutust joonistamise õppimisel ja harjutamisel on ajatud, need võiks - kui kasutada Joonase sõnu - kasvõi ära trükkida tema elutööd koondaval hardcover kogumiku kaanel (mis kunagi loodetavasti ka ilmub – nende sõnadega või ilma).

Seepärast mõtlesime Joonasega selle kirja blogisse lisada, inspiratsiooniks meile kõigile... Et see kiri on tervik, justnagu tema pildidki, ja piisavalt väheisiklik, otsustasime selle koguni täies mahus siia postitada.

Olgu lisatud, et kokku sai neid kirju 3. See siin on teine, kõige pikem ja kõige rohkem joonistamist ja joonistusoskust puudutav, seega meie blogi tavalugejale kindlasti kõige huvitavam. Keele- ja kirjandussõpraadele valmistab kindlasti rõõmu vanameistri muhe keelekasutus, filigraanne käekiri ja Tammsaarelik (või lausa põliseestlaslik) naabrist parem -hoiak. Kirja lõpus ilutseb hoogsalt paberile pandud tilluke joonistus, kus tähtajakurat vanameistrit kõrva tagant kudistab! (Huvitaval kombel ühilduv meie blogi esimese teemaga – Joonas)

Olgu see veelkord meiepoolne väike kummardus Eesti kõigi aegade vaieldamatult andekamale lastekunstnikule!

(PS. Need viited kirja alguses Ameerikale on tingitud minu tollasest tööleminekust Disneysse, mis oli päevakorral - aga mis Disney stuudio 2D osakonna sulgemisega ära jäi).

Niisiis, hääl minevikust - kirjutab Edgar Valter aastal 1997...
Hääd lugemist!!

03 - Kentauritäkk - Edgar Valter

Kentauriteema tõi blogisse hulgaliselt huvitavaid ja eriilmelisi pilte. Tänud kõigile meile meie endi poolt! Blog on nüüdseks päris korraliku hoo sisse saanud, loodetavasti läheb kõik samamoodi edasi.

Siin on väikeseks vahepalaks paar kentauripilti ilmselt pea kõigi eestimaalaste lemmikult ja mõjutajalt, Edgar Valterilt.

03 - Kentauritäkk - Klassikud

Nüüd, kus hobuinimene joonistatud, võiks ehk pisut vaadata, kuidas tipptegijad on sama olevust kujutanud.

Frank Frazetta (1928) on ilmselt fantaasiaillustratsiooni suurim legend. Tema talent ilmnes juba üsna varases nooruses. Kahjuks aga suri ootamatult ta itaallasest õpetaja, kes plaanis poisi omal kulul Euroopasse õppima saata. Ja nii asuski FF juba kuueteistkümneselt joonistustööle. Mehe sulest on pärit lugematu arv ikonograafilist kraami, neist on ilmselt tuntuimad maalisari "Death Dealer" ja barbar Conani illustratsioonid. Frazettast pajatab film "Painting With Fire", millest on olemas ka lisaderohke DVD. Muuseas, mees õppis peale infarkte ja kõrges vanuses vasaku käega joonistama.
Isiklikult tunduvad tema sule- ja pliiatsijoonistused isegi hulga huvitavamad kui maalid, siin pildil on näide mõlemast.

Régis Loisel (1951) on prantsuse BD kunstnik, kelle albumitest on tuntuim fantaasiaseriaal "La Quete de l'Oiseau du Temps". Kusjuures - kunagised viis albumit said hiljuti järje. Antud kentauripilt on pärit krõbedavõitu koomikseid, jutte ja illustratsioone sisaldavast raamatust "Troubles fêtes".

Claire Wendling (1967) on samuti prantsuse kunstnik, kelle lakooniline, aga samas suisa uskumatult ilmekas joon suudab kujutada ilmselt mida iganes. Tema põhiteos on viieosaline "Les Lumières de l'Amalou", mille kõrval on äärmiselt soovitav leida ja osta "Drawers 2.0", suureformaadilise pildikollektsiooni teine, täiendatud väljalase. Antud kentauripilt on üks paljude seast ja pärineb raamatust "Iguana Bay 2.0". Seegi on varasema pildialbumi uusversioon, sisaldades paarislehekülgedel esialgseid tooremaid joonistusi ja kohe kõrval viimistletud uusi variante.