Nagu olen juba kirjutanud, oli Tarzani-filmidel minu lapsepõlves väga tähtis koht. Lasteaialapsena sai neid pühapäeva pärastlõunati Soome TV vahendusel must-valgest pildikastist vist küll kümnete kaupa nähtud. Seetõttu, kui paljudel filmifriikidel on oluliseks mõjutajaks 1933. aasta King Kong, siis minul on selleks ilmselt Tarzanid.
Lähtusingi oma pildi tegemisel vanadest headest Weissmülleri filmidest, milles ahvide kasvandik oli alati laitmatult raseeritud ja kammitud, milles maailm oli veel naiivselt selge, huumor tsenseerimatult sexy ja neegrite trummipõrin primitiivselt verdtarretav.
Et ennetada kriitikat - kes filme mäletab, siis liaanisõitude suured plaanid olid tehtud taustaprojektsiooniga. Ekraani ees ja kaamera suhtes paigal püsides kõlkus köiel peategelane, kelle jalge alla siis kusagilt alt vasakult sõitis sobival hetkel puuoks. Sellest vertikaalne liaan minugi pildil.
Pilt on joonistatud paljukiidetud Penteli pintselots-brush peniga, mis, nagu mulle aina enam tundub, on tõepoolest geniaalne riistapuu. Vähemalt kui kääridega üliterav ots tiba nürimaks nokitseda... :-) Kalkale tehtud pintslijoont on küll tekkivate varjude ja pigmendi läbikumamise tõttu väga raske kvaliteetselt skännida, aga seekord vist õnnestus.
Läksin värvimiselt kergema vastupanu teed - piirdusin ainult mõne gradiendiga ja keerasin siis kõik rastrisse. Lõpuks sain katsetada ka värvi paigast nihutamist...
Kuna pilt tegelikult ju hõredavõitu ja džunglitausta tegemine minu jaoks ületamatult keeruline, püüdsin värvimise käigus tulnud ideedejada tulemusena asjast vähemalt midagi lobby-cardi sarnast kokku klopsida. Ehk siis midagi, mis oleks võinud Pätsu ajal mõne Bi Ba Bo fuajees rahvast kinosaali meelitada. Tekst on tegelikult tõlge ühest "Tarzan and His Mate" filmi treileritekstist: "The ultimate in thrilling romantic adventure!"
Ja et asjast kõik välja pigistada, siis siin on veel üks seepiatoonides "pööningult leitud remix":
neljapäev, 28. august 2008
16 - Tarzan - Ivar
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
pilti ei tule ega tule... aga ilmselt võib selle sünnipäeva süüks ajada. või ma eksin? igatahes palju õnne ümmarguse numbri puhul!
Huh, kas sul on tõesti sünnipäev, Ivar??
Ja kas tõesti juba 30 ??!? :-P
Näed igatahes kõvasti noorem välja!
Õnnitlused ka minu poolt.
Ja kui sa tervet pilti teha ei jõua - tee pool, aga tee ise :-P :-P :-P
Ahh, minge te õige kõik... metsa!
:)
Arvestage sellega, et vanainime tuli just reisilt ja sellele järgnesid kohe tööpäevad, nii et mul on täielik õigus mitte pilti välja panna. Tegelikult polegi mul veel midagi peale idee ja lombakate visandite... Nii et andke aega - vaja reisifotosid sortida, raamatuid vaadata, tööl käia ja ehk jõuan kunagi ka Tarzanipildini. Ja tegelt olen ma tubli, tegin siva peaaegu et elevandiga pildi ära!
Eks ma sokutan ka Tarzani kunagi tulevikus siia vahele. (Kahju, et mul pole võtta mõnd neljandas klassis joonistatud Tarzanit, paneks selle placeholderiks... Või tegelikult... hea, et ei ole.)
arvan et sellise naljamaiguga stiiliga sinu udusulg-kerge Jane balletipoosis Tarzani käe peal isegi sobib.
Ka su joonistuse stiil ja pintslilöök on kadestamaajavalt hoogne!! palju õnne!
Esimesel hetkel kahtlesin, kas tüüpide selline stilistika sobib taolise sajandialguse retroga kokku; sinu tüübid jäävad kusagile Ameerika 50ndate aastate ajaleheillustratsioonide ja prantslaste koomiksitegijate semirealistlike asjade vahele.... samas mida rohkem ma seda vaatan seda vähem see vastuolu mind häirib...
Pilt on ju lahe ja lõbus.. ja hoidku parem kõik stiilifriigid oma suud kinni!
(Tekst "Kinodes suuremates linnades" või midagi sellist oleks veel nagu puudu:-)....
Tänud! Pintsliga on nii, et parimatel hetkedel on joon tõesti imelius. Jõllitasin ise näiteks tükk aega värvitud pildi noatuppe... :) Aga see pole lihtne.
Aga ajaloo ees aus olles tuleb üles tunnistada, et joonistasin neid mitu korda ja nähtav tulemus on komposiit. Tarzan eraldi, Jane eraldi, asendasin ka osaliselt Jane'i vasaku labakäe ja näo teisega. Kõige probleemsem detail oligi Jane'i näokontuur, mida oli suht' raske hoogsalt paika saada.
Lihtsalt - pintsli joon on väga-väga spontaanne ja iga joonega kasvab tõenäosus, et mõni neist läheb peeti...
Ma ei oska oma stiili täpselt kuhugi paigutada, eks ta ole üks suur mõjutuste virrvarr. Heal meelel joonistaks pontsakamaid inimesi, aga vägisi kisub kõõluseliseks... Aga ma loodan, et pisuke anatoomiatundmine kumab ikkagi kõigest sellest läbi.
Muuseas, siuke asi veel - teise versiooni seepiatoon ei ole Photoshopis tehtud, see tuli skännitud paberiga (raamatust "Nõukogude kalevlased", 1949) tasuta kaasandena kaasa.
Mul on hea meel, et olen suutnud su veenda brushpenni-usku. Tulemus on ju seda väärt, hulga parem ja tundlikum, kui see kuiva vildikaotsaga kraapimine :) Brushi otsa äralõikamist on kasutanud ka mõned teised, kuid minul see pole õnnestunud... Esmase BP katsetuse kohta aga on sul see väga hea tulemus! Vahendist tulenevat spontaansust ei soovitaks ka karta vaid pigem soosida. Pildi enda kohta - sisu ja karakterid meeldivad, kompa oleks võind aint pisut vähem hõredam olla. Tundub, et lisaks tekstile ja karakteritele oleks seal võinud MIDAGI olla, näiteks õrnalt taustaga samas toonis mingid siluetis lehed/puud/taimed?
Jah, sul on tausta osas õigus ja ma tegelt proovisingi midagi palmivõsa taolist sorgeldada... aga ei tulnud välja piisavalt "matte painting". See on mu nõrk koht, eks ma proovin veidi maalimist harjutada ja tulen siis selle kihilise PS faili juurde tagasi.
Postita kommentaar