Alustuseks: otsustasin koheselt loobuda kõikvõimalikest heroiseeritud arhetüüpidest, mis selle mehe puhul paratamatult silme ette kerkivad, olgu selleks poolnaiivne Weismüller ja mõni tema järelkäija, või mõni animeeritud tegelane. Mäletan juba kooliajast, et seda raamatut lugedes ärritas mind mõte selle ahvinimese ebareaalsest ja ülimast intelligentsusest: näiteks oli seal koht kus mees õppis paljalt pildiraamatut vaadates ära inimkeele!! Niisiis ei midagi sellist!
Ülesanne osutus arvatust keerukamaks, kuna Disney tippanimaatori Glen Keane'i poolt väljatöötatud ahvmees oli kõikjal risti jalus ees; ükskõik mispidi püüdsin oma aju viimasest puhastada ja alustada nö nullist - joonistada ja ta keha disainida nii nagu oleks loogiline, üldmulje kukkus välja ikka nii nagu eelpoolnimetet mees juba rajajooned maha on pannud. Niisiis: et vältida plagiaadisüüdistusi - seda pilti joonistades EI piilunud ma põhimõtteliselt kordagi ühtegi tarzan- aga anatoomiareferenssi ja sarnasus kellegi või millegagi on puhtalt juhuslik.
Mu mõttekäik pilti alustades liikus selliseid teid pidi: siin on inimolevus, kes on üles kasvanud ahvide seas; ta kasutab liikumiseks jalgu ja liaan-oksi, mitte pedaale ega siledat maapinda, selline elu- ja liikumisviis vormib paratamatult ta keha ja eriti peavad tal välja olema arenenud käsivarre- ja jalalihased. Kuna ta pole kordagi näinud inimesi ega tea mismoodi need liiguvad, peab tema liikumine olema selline mis tundub tavainimesele ebaloomulik kui mitte öelda võimatu. (Nagu öeldud läksid mu esimesed disainivisandid väga Disney versiooniga sarnasesse auku aga seda eirata suutmata ja lõpuks sellest teadlik olles lihtsalt ignoreerisin seda fakti).
Esimese visandi tegin Tarzan-mehest kes püüab rinda pista stoilise ninasarvikuga aga olin hädas mehe poosiga, ka tundus kogu pilt kuidagi küsitav ja väheütlev. Siis otsustasin teha ta oma igapäevasituatsioonis, ei midagi glamuurset ega idealiseeritut - lihtsalt mees korjamas ja näksimas puult putukaid. Esimesed poosid kukkusid välja liiga anatoomilised ja välja väänatud, täpselt nagu Hogarthi dünaamilise anatoomia õpikust, mis minule (erinevalt Ivarist) eriti ei meeldi.. Lõpuks suutsin end anatoomiajoonistamisest siiski kõrvale juhtida ja kontsentreeruda POOSILE ja sellele, mida mees teeb.
Viimistlusvahenditena kaalusin esiotsa vidikate kasutust aga ajapuudusel loobusin mõttest ja jätsin 5B pliiatsivisandi. Photoshopi värvitööga ma ise eriti rahul pole aga ajanappusel seda viimistleda ei jõua. Ehk mõne teise ülesande puhul kui töögraafik rahulikum.
neljapäev, 28. august 2008
16 - Tarzan - meelis
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaari:
Hogarthist - tema raamatud olid esimesed, kust mina hakkasin anatoomia ja lihaste loogikat tabama. Jah, ta pildid on utreeritud, aga sellised nad peavadki olema mu meelest. Ta vist väitiski, et raamat on mõeldud modellita joonistamise õppimiseks, ja realistliku rasvakihi võib ju igaüks ise lisada. Igatahes pole ma saanud kritiseerijaid lugedes kunagi kinnitust, et ta midagi põhimõtteliselt valesti joonistaks. Ja asi, mida mina isiklikult anatoomia osas kõige enam vaja(si)n, on just kogu krempli loogika - mis kinnitub kuhu, mis järjekorras, millest moodustuvad kehavormid jne, mitte realism. Võrdluseks - mul on Amazoni algusajast ka üks kobakas kunstnike anatoomiaatlas (müüakse mitme nime all mu meelest, sees ka loomad, ungaripärane autor) ja selles on kahe konkreetse suure käelihase omavaheline paiknemine kahel eri pildil risti vastupidi joonistatud. Saa siis aru või usalda. Ja üldse... mina ei tea, mulle igatahes on igasugu nülitud inimese piltidest asjast arusaamiseks hoopis vähem abi.
Ma täitsa usun, et Disneyst oli Tarzani puhul raske mööda saada, seal vist ju ka pooside ja liikumise lähtekohaks üsna kössis ja puudele liibuv liikumine, pluss savipatsid. Anatoomiliselt päris keeruline poos. Kui millegi kallal norida, siis ehk keele - sama hästi võiks tegu olla herilastelt nõelata saanud ja paistes suuga... Aga see see on, lennuka joone kaasnäht, et mõnes kohas jääb kriipsuke puudu...
:)
Postita kommentaar