kolmapäev, 6. mai 2009

48 - Vana maja - Joonas



Teema jaoks inspiratsiooni otsides ei suutnud ma kuidagi enam meenutada, miks ma antud teema poolt olin pollis hääletanud. Ma vihkan üldiselt taustade ja muidu nö. mitteelusate asjade joonistamist. Mitmed teised tundusid samuti ebainspireeritud olevat - vaadates seda vanade/kasutatud joonistuste virna, mis laekus. Paraku mul endal ühtki käepärast polnud... Sketchbooki hurtsikuid sodides tekkis siiski mingi ideeraasuke ja too leidiski lõpuks ülalnähtava visandliku väljundi.
Kaua piineldud, kuid siiski võin hetkel kergendunult ohata. Üllataval kombel ei keeranud ma antud pilti isegi päris monokroomseks :)

5 kommentaari:

meelis ütles ...

Mõne pildiga on nii, et kommenteerida ja analüüsida justnagu ei oska, tervik on paigas ja kõik jätab väga mõnusa positiivse tunde. See siin on üks sellistest!
(Su mõningane puhkus blogiasjadest on sulle tublisti kasuks tulnud, Joonas!)

Ivar ütles ...

Tuleb meelde hiljutine uudis Hollandi (?) maalivargusest ja Dali oma optiliste illusioonidega. Näen siingi nägu, tukka ja isegi mingit kampsuni-kaelust. Küll ma olen ikka tubli, ma olen kindlasti esimene ja ainus!...
:-)
Kas kass oligi mõeldud kui Lacoste-tüüpi loomalogo?

Jah, hea pilt. Ma olin ikka väga üllatunud hommikul kiiruga blogisse pilku heites sellist poksijalikku üks-kaks löögiseeriat nähes. Nagu uus Joonas oleks tekkinud... :-) Mõlemas pildis on olemas selline kalligraafialik voolavus ja spontaansus mis on alati hiiglaslik pluss.

Aga tegelikult meeldib mulle siin kõige rohkem see kollakam valguslaik majapõsel, mis annab märku päiesetõususarnasest kellaajast...

meelis ütles ...

yep, Ivar,
nüüd näen minagi ühte habeme ja vuntside ning kõrvadega kandilise peaga härrasmeest, käsi üleval! Tubli töö, hästi leitud!!
Kunagi keegi näitas ühte ülikontrastseks keeratud fotot, millel esialgu tundusid olevat ainult suvalised mustvalged plärakad, ja neid oli tihedalt täis kogu pilt. Kui inimene oli öelnud ja viidanud, et seal on peidus üks koer, leidis mu silm pika ekslemise peale tõesti ühe vibaliku dalmaatslase, ning pärast seda nägin seal pildil ka veel maad ja puulehtedelt langevaid varje... Ühesõnaga tihti ei märka asja enne, kui keegi sellele viitab, pärast seda näed KOHE neid asju ja imestad, kuidas ise neid enne ei märganud!
(Muuseas, Ivar, kahtlustan, et me näeme siin "uut" ja edasiarenenud Joonast tänu sellele, et ta sinu ja minu blogisse postitatud imeilusatest piltidest niipalju inspireeritud saab! :-P ))

Elina ütles ...

mulle meeldib ka see lootusrikas valgus. näo nägin mina ka kohe ära. pärast joonas selgitas veel, et see nina(aukude) pealt jooksev ronitaimboa on tegelikult vuntsid. nojah...

Joonas ütles ...

Näol pidi alul rõhk isegi suurem olema, kuid töö käigus muutus see teisejärguliseks ja hea vist ongi.